Mu telefon riidleb minuga iga päev. Rohkem aktiivsust! nõuab ta ega lepi vähema kui 10000 sammuga päevas.
New Yorgis tegime rekordeid. Kohe esimesel päeval üle 30000 sammu. Pärast valutasin ligi kolm nädalat põlve, aga pole hullu – vähemalt telefon oli rõõmus ja rõõsa.
L.A.-s hoidsime ka end üle kriitilise piiri.
Honoluluski
Savusavul hakkasime veidi sohki tegema, kui valisime linna minekuks takso või bussi.
Siin Tais on asi aga puhta hull – telefon on mu peale solvunud vähemalt seitsmel päeval nädalas, saadab hommikul meeleheitlikke katseid mind liikuma saada. Noh, ma kõnnin ju küll…….. moboni. Tegelikult ujumas ja snorgeldamas käies ma siputan jalgadega ning näiliselt jooksen vees küll kõigest väest, et vähegi midagi kirja saada, ent ei telefon seda näe ega loe.
Eelmisel nädalal käisime Koh Samuil viisat pikendamas. Tagasisõidu praam jäi üle poole tunni hiljaks ning kasutasime seda aega kasulikult. Sadamakai tundus olevat kohalike tervisesportlaste meelispaik. Istusime, vaatasime ja imestasime Aasia täpsuse üle – kõik jooksid mööda maha veetud joont. Kes ei jooksnud, see kõndis. Mööda joont. Ei sammukestki kõrvale.
Kaile on rajatud ka välijõusaal. Seal siis müttasime meie ja peab tunnistama, et ma ei jaksa suurt midagi teha. Kätes pole jõudu. Isegi rippuda ei jaksa. Häbilugu!
(pildid)
Lapsena… kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja… oh, kus siis oli jõudu ja jaksu kõike teha! Ümber maja võidu joosta. Hoovi peal pesapalli mängida. Kummikeksu mängida. Tennispalliga jalgpalli mängida. Sulgpalli mängida. Liivakasti kaugust hüpata. Hundirattaid visata. Käte peal kõndida. Rahvaste palli mängida. Noolekat mängida. Korvpalli korvi loopida. Viite miinust mängida. Lätsu mängida. Uka-uka-mina-prii’d mängida. Nukupoodi mängida. Värve mängida. Teisest hoovist koju joosta, sest nii sai kiiremini. Rattaga Paralepa metsas sõita. Puude otsa ronida. Mööda soojustrassi kõndida. Mööda metsaaluseid ja garaažide taguseid luusida. Nimekiri oli lõputu.
Üleliigne oleks vist mainida, et kehaline kasvatus oli mu lemmik tund koolis. Väljaarvatud aeroobika veerand. Teiste ees keksimist ma ei seedinud. Poom ja rööbaspuud olid ka natuke hirmsad, sest ma kardan kõrgust. Igasugu tirelid ja turiseisud ja sillad seevastu olid aga köki-möki. Isegi Cooper’i test polnud midagi hullu.
Kehalisi katseid mäletad? Ma ei tea, kas need kooliti erinesid või mitte. Peaks ju olema ühine õppekava.
Klotsijooks, hüppenööriga hüppamine, kõhulihased, hoota kaugus, painduvus ja lõuatõmbamise asendis rippumine. Viimane neist oli minu tugevus. Painduvus seevastu aga kõige hullem. Mul ei ole elu sees õnnestunud sõrmeotsi vabalt põrandale saada. Ja siis tuli üks tulevane joogaõpetaja, kes küll rippuda ei jaksanud, aga nagu muuseas seisis seal, jalad põlvist sirged ning peopesad (!) täielikult vastu maad.
Mulle meenusid kõik need kehalised katsed, kui Samuil käte jõul, lõug üle toru, rippuda üritasin. Mitte sekunditki ei jaksanud! Õnneks ma polnud ainuke. Ahto ei jaksanud ka oma „leivanumbrit“ teha. Vaata videot, mis loo lõpus on.
Meile mõlemale väga meeldib sport, ainult et Üks tegeleb sellega rohkem kui Teine. Üks käib regulaarselt jooksmas ja teeb igal hommikul kõhulihaseid, samal ajal kui Teine õõtsutab end võrkkiiges. Vahel harva teeb Teine ka kõhulihaseid, kui Üks mingi uue harjutuse peale tuleb. Selili olles 10 korda jalad üle pea visata näiteks tundub käkitegu. Seejärel aga valutab Teine kolm päeva järjest oma kõhulihaseid, nõnda et isegi voodisse pikali heitmine tundub ebaausa karistusena. Aga ta saab hakkama, neab küll Üht maa põhja oma trenniga, aga ta saab hakkama.
Spordiülekandeid olen ma juba lapsest saadik armastanud vaadata. Suvel kergejõustikku ja talvel suusatamist. Mul on omal ka mingi võistlemise kiiks. Näiteks töölt koju minnes ma vahel loendasin kui mitu inimest ma suutsin kiirusega oma selja taha jätta. Või et ma pidin teatud punkti jõudma esimesena. Lapsena kihutasin talvel oranžide tillusuuskadega mööda oma ja naaberhoovi ringi ja kujutasin ette, et ma olen Stefania Belmondo või Manuela Di Centa. Vahel ma olin nad mõlemad, kui teatesõit oli programmis. Ja ma võitsin kõik sõidud!
Ahto ütleb, et temaga oli lapsepõlves sama lugu.
Jalgpalli MM on mulle ka alati meeldinud. Itaalia on algusest peale minu meeskond olnud. 1994. aastal olid finaalis vastamisi Itaalia ja Brasiilia. Mina, 12-aastane tulihingeline Itaalia fänn, sättisin end teleka ette mängu vaatama… Hommikul kuulsin emalt, et Itaalia kaotas. Roberto Baggio penalti lendas kaarega üle värava. Selle peale ma nutsin. Vihast. Pettumusest. Põhjuseid oli mitmeid: ma jäin magama! Ema ei ajanud mind üles! Ja mis põhiline – Itaalia kaotas!
Jalkafänn pole Ahto aga kunagi olnud.
Hoolimata sellest, et ma ei jaksa enam rippudagi, arvan ma spordist kõrgelt. Turiseis, sild ja hundiratas toimivad endiselt. Proovisin järele. Eesmärgiks seadsin aga oma painduvust arendada, et kasvõi sekundikski sõrmeotsaga maad puudutada. Õnneks on seesama joogaõpetaja praegu meie poole teel. 🙂