Kojujõudmine

Terekest üle tüki aja siit Nõmme mändide alt!

Aeg kihutab hirmsa tuhinaga mööda ning tõtt öelda ei ma katsugi sellega sammu pidada – jään juba eos kaotajaks. Pealegi ega asjata öelda, et tark ei torma.

Oleme nüüd juba pisut rohkem kui kuu aega kodus tagasi ja oi kui palju jõudnud ära teha.  Maasikapeenar sai kohe järgmisel päeval umbrohust puhtaks, muru sai mitme päeva peale lõpuks maha niidetud, viis korda oleme jõudnud Haapsalus käia, korra Lääne-Virumaal juubeldada, jaanitada Vanamõisas ja Naissaarel, vanaemale maki ja hunnikuga plaate osta, ämmad Toto kontserdile viia (samal ajal vanaemaga autos YouTube‘i soovikontserti pidada), Possega promenaadil jalutada, linnas palju asjatoimetusi ära õiendada, 12 korda kinos käia, ülemist korrust tühjaks kolida ja remondiks ette valmistada, kalmistutel lähimate puhkepaigad üle käia, elu sunnil mitmeid kordi haiglas käia, ise haigeks jääda ja juba nii mitugi viirust läbi põdeda, kogu kuumamaapäevituse jõudsime ka jaaniks maha pesta. Lisaks sellele oleme varbaid ja kõike muud külmetanud nii et seda nägu. Suurest meeleheitest hakkasin juba isegi soojemat väljapääsu otsima. Aa… ja Oskar Lutsu “Kevade” saaga olen ka jõudnud läbi lugeda. Reisu ajal tekkis hirmus nälg paberraamatute järele. Nii ma siis ahmisin kõik neli aastaaega ja Tootsi pulmad üksteise järel ära lugeda.

Ees terendavad juba aga juuli ja august, kuid see ei tähenda veel hoo raugemist. Pigem vastupidi. Algamas on igasugu kontserdid-festivalid, Eestimaa tahab risti-rästi läbi sõitmist, Riia ootab meid külla, uus katus tahab peale panemist, muru jätkuvalt niitmist ja nõnda edasi ja sellest veel edasi kuni külma sügiseni, mil rändlindudel aeg hakata tagasi lõunamaale lendama.

Tagasilennu peale mõeldes meenub, et pole veel kojujõudmisest pajatanudki. Sellest on juba natukene veider isegi kirjutada, kuna jääb see ju nädalate taha. Õigemini 22. mai päevale, mil korjasime oma kompsud kokku ja jätsime majakese ning Kaidiga peatse kohtumiseni. Alustuseks tagastasime oma rolleri ja seejärel kõmpisime sadamasse. Tagasitee on alati tüütu, eks, ja mõtled ainult selle peale, et võiks juba kohal olla. Nii meiegi. Praamisõit möödus kummalgi oma kõrvaklappides tukkudes. Et parajasti juhtus olema täiskuu aeg, oli praam Full Moon Party pidulisi täis, silmad prillidega kaetud, näod loppis ja väsinud, veepudel pidevalt suu juures.

20160522_132716

20160522_143424

20160516_143842

Olime seekord otsustanud lennuki asemel bussiga Bangkoki jõuda. Tuli tunduvalt soodsam ning Ahto on meil jätkuvalt suur lennuhirmur. Sadamasse jõudes andsime jalgadele valu, et esimeste seas laevalt maha tulla ja bussis hea istekoht valida. Sisenesime bussi teisena ning valisime rumala peaga kõige hullema istekoha – teisel korrusel küll kõige esimene, kuid seal ei olnud jalgu üldse võimalik välja sirutada. Istu ja ole ja maga siis niimoodi 12 tundi järjest.

Buss täitus vaikselt inimestega. Lõpuks ei jäänud ainsatki vaba kohta järele. Esimene peatus tehti juba õige varsti. Tankimispeatus. Reisijatele jagati pisike veepudel ja küpsisepakk. Seejärel sõit jätkus. Kuulasin telefonist muusikat ja olin üsna rõõmus. Mulle iseenesest bussisõidud meeldivad. Eriti sellised pikemad.

Tund pärast keskööd tehti söögipeatus. Nimelt kuulus piletihinna sisse ka üks söögikord. Eks ole ju inimene kõige näljasem ikka kell 1 öösel või mis? Istusime lauda ning kuskilt ilmusid teenindajad kes kiirelt valasid veekeedukannust kaussidesse kuuma vett riisiga. Lisandiks oli valida erinevate lihatükkide, kastmete ja juurikate vahel. Liha ma ei tahtnud, kuna selle maitse oli liiga kahtlane. Kes teab, kelle liha see üldse oligi. Istusin siis seal üsna õnnetult, närisin mingeid kõrsi ja luristasin riisi pika hambaga. Korraga tõusis Ahto püsti ja ütles, et aitab küll, läheme ja ostame nüüd pärissööki.

Bussiga oli täitsa mugav sõita. Välja arvatud see, et jalgu polnud kuhugi panna ning see, et busski oli neidsamu väsinud pidulisi täis. Lärmi õnneks ei olnud, küll aga hakkas vetsust õige pea väga halba aroomi levima. See levis kohe kiiresti ja kõikjale. Kahtlustan, et pooltel bussis oli kõhulahtisus, mistõttu teine pool väljakannatamatult oigas ja oma lõhnapudeleid tühjendas. Kokku siis selline hirmus kompott, mis oli naljast kaugel.

Une meelitamiseks olin oma telefoni ööülikooli loenguid täis toppinud, sest elu on näidanud, et need on ühed väga head uinutid. Seekord aga võta näpust – valik juhtus niivõrd huvitav olema, et uni kadus vist küll kuhugi mägede taha ära.

Hommikul kell kuus peatus juht Bangkokis suvalisel tühjal tänaval ja käsutas kõiki välja. Olime kohale jõudnud. Kaks taksot laiutas seal läheduses ja Ahto haaras kiiruga ühel neist nööbist. Nõuti krõbedat hinda, kuid meil polnud aega muud otsida. Jõudsime nibin-nabin väikese hommikusöögi varuga õigeks ajaks lennujaama.

Lend Stockholmi – järgmised 12 tundi. Püüdsin küll magada, kuid sellest ei tahtnud jälle midagi välja tulla. Mäletan lennust ainult seda, et kõrvad olid klappidest juba väsinud ja lennutrajektoor tekitas ärevust. Esiti pidime lendama üle Venemaa, kuid ei tea, mis juhtus, et me seda ei teinud. Lõpuks, kui olime juba Indiast üle ja Afganistani lähistel ning suund Ukraina peal, siis ma hakkasin lihtsalt kartma. Üle Ukraina me siiski ei tulnud – läksime Musta mere peale ja Bulgaaria poolelt panime otse üles Rootsi suunas.

20160523_190417

Stockholmis oli juba jahedust tunda. Küllap me nägime oma saareriietuses välja nagu kaks kalkarit. Tallinna lennule registreerides rääkis teenindaja meiega nii, nagu oleks me üldse elus esimest korda lennujaamas. Oh, kui ta vaid teaks, et meil sai just sealsamas maailmale tiir peale tehtud…

Nüüd oli mitu head tundi lihtsalt oodata. Ostsime võileibu ja muffineid ja jagasime Serbia võrkpallitüdrukutega diivaneid. Väsimus oli nii suur, et sinna oleks võinud kasvõi hommikuni lebosse jääda.

Lend Stockholmist Tallinnasse päikeseloojangu ajal oli nii ilus, et me muudkui vahtisime Soome poole ja Eesti poole ja jälle Soome poole ning Eesti poole… ja imestasime, et kuidas nüüd niimoodi. Ongi saared täpselt nõnda nagu kaardi peal. Nägin Haapsalu ka ära, kuigi pidasin seda oma tarkuses esialgu Rohukülaks.

Igal riigil on oma spetsiifiline lõhn, eks. Tuled lennukist välja ja esimestel sekunditel on seda tunda. Eesti lõhnas seitsme kuu järel nagu… mulgi kapsad.

Ja et asi oleks igati korrektne, olid meile vastu tulnud minu sõber Mari ja Ahto sõber Valdo. Täpselt nagu oktoobris lahkumise ajal.

Ring oligi täis saanud.

Ongi läbi ehk esimene kokkuvõte

Nagu pealkiri ütleb: ongi kõik. Viimane kohalolemise päev. Homme pakime kohvrid ja alustame kahepäevast tagasisõitu. Kõigepealt proovime järele 12-tunnise öise bussis loksumise (Suratthani – Bangkok), seejärel otselend Stockholmi ning siis olemegi juba peaaegu kodus. Seitse kuud, veidike pealegi, on hirmuäratava kiirusega läbi saanud. Mis aasta tagasi tundus maratonina, osutub täna pesuehtsaks sprindiks.

Kui me veebruari algul Koh Phanganile saabusime, võttis meid vastu külm ilm jaheda tuule ja vihmaga. Nüüd, kui lahkumiseni jäi nädal, keerati osuti jällegi vihma peale. Ühtlasi läks sellega tuksi mu plaan veel viimaseid päikesekiiri püüda. Kuigi peab tunnistama, et pärast kõrbekuuma on vihm ja pilved kuidagi kosutavad.

Täna on meil tõelise sügisilma kiuste ikkagi kavas veel viimane suplus ja madratsiralli teha, sest kes teab – äkki jääbki selle suve viimaseks korraks. Eestis minust suurt rannanautlejat ei ole. Kuidagi on nii kujunenud, et mida suuremaks saan, seda vähem käin. Pealegi ei meeldi mulle külm merevesi ja tundmatuid kohti kardan. Ühena vähestest variantidest näeksin Viljandi järve juuli lõpu poole, aga sinna on maa ja ilm aega. Pealegi lubatakse vihmast ja jahedat suve?

OK, tõsiselt, nüüd aitab ilmajutust.

Pärast ujumist läheme India restorani sööma ja järele mõtlema, et kuidas see lõpp nüüd nõnda kärmelt kohale jõudis.

Elan vaimselt täielikus eituses. Veel paar nädalat tagasi olin üpris rõõmus Eestisse tulemise üle, aga nüüd… alates umbes üleüleüleeilsest tunnen, et ei ole valmis loobuma. Loobuma terrassielust, õhtusest Marsi vaatamisest, kuumast päikesest (loe seda sõnapaari mitu korda), soojast vihmast, välgusähvatustest üle pimeda taeva, kõuekõminast, lopsakast loodusest, ööpäevaringsest napist riietusest, maaelust, saareelust, vabadusest… Jah, vabadusest, sest tahes tahtmata ootavad kodus argimõtted, kohustused ja rutiin.  Seda viimast püüame muidugi usinalt vältima hakata. Tegelikult ootavad meid kodus ka perekond ja lähedased ja Posse ning teie üle on ainult hea meel. Maasikapeenar ootab ka.

*

Enne kui reisi üldse alustasime, olid meil kummalgi omad eesmärgid. Ahto tahtis mugavustsoonist väljuda ja lihtsat elu elada. Et lõppeks harjumus laristada ning tõestada endale, et ta on siiski veel inimene. Õnnestus.

Mina seevastu põgenesin külma ja kõleda ilma eest. Tervis hakkas streikima. Olin üdini väsinud ja tüdinenud igakuistest, vahel iganädalastest haiguspuhangutest. Viimasel 4-5 aastal ei möödunud talve, mil ma poleks kuu või kaks kodus haiguslehel olnud ja antibiootikume kahe suupoolega sisse krõbistanud. Jube frustreeriv! Ja nüüd, kui ma seitsme kuu jooksul  ühe  päeva oma tavapärase tõvega kimpus olin, võib seda vist võiduks lugeda? Konditsioneerist põhjustatud külmetused ei lähe arvesse. Neid oli kahel korral ja täiesti üleelatavad. Ah jaa, üks kuumarabandus oli ka. Täiesti ainulaadne ja vastik kogemus. Lõppkokkuvõtteks tervise osas rõõmustavalt suur töövõit.

Tagasi tuleme ikka tavapärase Ave ja Ahtona. Noh, võibolla siis veidi pruunimatena, värskematena, ilusamatena, tervematena, enesekindlamatena, targematena, elukogenumatena, vähenõudlikemana, erilisematena, julgematena, arbuusisõltlastena; suurema vaimse pagasiga, uute mõtete ja ideedega, seiklusjuttudega, unikaalsete mälestustega ja nõnda edasi ja nõnda edasi.

Keegi – ei anna pead kes – kuskil meedias ütles või kirjutas, et iga reisil koosveedetud kuu võrdub ühe abieluaastaga. Meie siis selle järgi seitse aastat abielus ja nii kokku kasvanud kui sukk ja saabas. Täiesti rahumeeli ja uhkusega saame väita, et oleme teineteise jaoks kõik – parimad sõbrad, tulised armastajad, kaitsvad pereliikmed, nimeta ainult. Meil on välja arenenud oma naljapagas ja lollitamised, mis jäävadki ainult meie vahele. Pärast New Yorgi bordelli-hotelli, kus olude sunnil tuli õppida häbist üle saama ja igas ruumis koos käima, saime justkui verevendadeks. Kujutan ette, et pool aastat põhiliselt teineteise seltskonda ja suure kiiksuga naljamaailma on lõpuks ka ajudele pehmendavalt mõjunud ning pelgan veidi “normaalsete” inimestega suhelda. Ja tõenäoliselt hakkame teineteist igatsema juba ka siis, kui üks meist parajasti alumisel ning teine ülemisel korrusel ringi askeldab.

*

Endale meeldetuletuseks. Seljakotti peaks toppima nii vähe asju kui võimalik! Ma pooli riideid näiteks ei puutunudki või puutusin ühel korral. Mõttetu! Ühed tennised said ka niisama lusti pärast kaasa sõita. Pluss veel igasugu pudi-padi. Pulsikell koos vööga rändas kaasa sportlasele, keda minust kunagi ei saanudki. Ahto võttis kaasa paksu ulmelooga raamatu, mis jääb aga saarele teisi eestlasi ootama.

Eesti talve eest põgenedes tekib hetk, mil oled soojal maal ja kott on täis jopesid, kampsuneid, pikki pükse, salle, mütse ja kindaid. Sihtkohariigis täiesti tarbetud asjad. Eestisse naastes võib aga jällegi vaja minna, sest mine seda põhjamaist ilma tea.

Järgmisel korral teeks lihtsalt nii: võtaks kaasa x paari ihupesu, ühe lühikese seeliku või lühikesed püksid, kaks suvist pluusi ja kahed jalanõud (ühed kinnised ja teised plätud). Kõik! Kohapeal läheb nagunii suuremaks ostmiseks ja mida selle õnnega siis pihta hakata, mis kotti ära ei mahu?

Homme selgub kuhu minu suur õnn (loe: võrkkiik) mahub. Kas tuleb ümber kere kerida või leidub mõni sobivam koht.

Praegu kõik ja näeme varsti!

Kõrvalepõige Malaisiasse vol 4

Pühapäev, 1. mai

Ahto ärkab kell 8:15, vaatab telefonist kella ja mõmiseb, et aega on, maga edasi. Kuna auto, mis viib meid lennuujaama, väljub 10:00, panin äratuse 9:30ks. Ajavahe ununeb täiesti. Ehmatusega läbi une jõuab mulle üllatavalt kiiresti kohale, et telefoni kell on ju Tai ajas! Õige kell on seega 9:15 ja äratus hiilgava ajuga 10:30ks pandud. Tubli, Ave, tubli! Aplodeerin mõttes Ahto sisemisele vaistule ja ronin vastumeelselt voodist välja.

Jagame minibussi kahe prantslase ja kahe hollandlasega, kes on varahommiku kohta väga aktiivsed suhtlejad. Suudan vaid niipalju kaasa rääkida, et oleme Eestist ja suundume Taisse. Sedagi küsimise peale. Seejärel topin klapid kõrva ja naudin pool tundi iseenda seltsi. Märkan, et juhi kõrval istuv Ahto on sedasama teinud. Unine eestlane ei hiilga just viiskusega.

Astume check-in‘i järjekorda ja kuuleme kõlaritest, et meie lennule on final call – palutakse otsemaid lauda nr 16 suunduda. Vaatan, et see on tühi ja lähen lauda nr 15, kus mind kohe ka ette võetakse. Viipan ühes pikas järjekorras seisvale Ahtole ja asjaajamine saab ülikiirelt aetud.

Passikontrolli sabas oodates näen, kuidas ametnik kõrvutab arvutiekraanil Ahto passipilti ja sekund tagasi tehtud kaamerapilti. Passime peale, et ametnik ei näeks, ja teeme teineteisele nägusid. Pühin veidi und silmast ja püüan võrdlemisi loomulikku näoilmet saavutada. Passipilt on mul ju aastast kaks tagasi. Ajast, mil mul eriti palju juukseid polnud. Et siis näodki klapiks, eks. Ametniku ette jõudes tervitan rõõmsalt ja ulatan dokumendi. Härra lööb lahkumistempli sisse ja võin minna. Kõhklen sekundiks, vaatan ametnikule otsa ja ootan konksu. Kõik on korras, võite minna. Ei mingit pilti, ei mingeid sõrmejälgi. Nii reisivad VIP‘id!

Olen oma vastse erikohtlemise tõttu uhkusest lausa puhevil ja panen vales suunas ajama. Ebatäpsus tervitab meid alles hoone lõpus. Aasta rännumehed!

Lend kestab jällegi poolteist tundi ja Suratthani lennujaamas ostame saarele tagasisõidupiletid. Kummaline, et saarelt lahkumine on poole odavam kui sinna saabumine. Teenindaja jagab meile kätte käsklused kohe bussi minna. Mul on au olla esimene siseneja ja valin teise korruse esimesed istmed. Seejärel passime üle poole tunni tühja. Kuulan mussi ning Ahto juba magab. Pooleteise tunni pärast jõuame sadamasse.

bussis

Praamini on veidi üle tunni aega. Istume kohvikus ja nälgime. Kaardiga maksta ei saa ja ATM ei tunnista mu panga plastikut. Väike déjà vu tunne hakkab tekkima. Enamus sularaha läks ennist praamipiletite peale ning viimaste kopikate eest ostame nüüd putkast ühe vee ja Coca Cola. Istume ning põrnitseme teineteist üle laua ja arutame, et kuidas see nüüd jälle nii sai minna – et on, aga kätte ei saa. Sügava ohkega toob Ahto kotist küpsised lagedale. Vaatan neid, krimpsutan nina ja hakkame sööma… kuni on aeg praamile minna.

Ahto magab enamuse sellestki sõidust maha. Vaatan teda ja tunnen kadedust. Koju jõuame õhtul kell 19 ning terrassil istudes ja Kaidile muljetades leiame, et Kuala Lumpurisse võiks iseenesest teinekordki minna. Sest noh, linnud ja lilled ja liblikad ju…

Kõrvalepõige Malaisiasse vol 3

Laupäev, 30. aprill

Kell on 10:30. Tegelikult on aeg tunni võrra hilisem, kuid ma ei ole vaevunud telefonis muudatusi tegema. Tunnine vahe peaks ikka ju meeles seisma.

Seega… kell on 11:30. Hommikusöögi oleme sujuvalt maha maganud, kuid tühja sest, kui Kuala Lumpur ootab, eks. Fuajees palume sõitu otse kesklinna, kuid neil seal on parem idee.

Meid sõidutatakse lähimasse rongijaama. Antakse kaasa linnakaart ja hotellile kuuluv mobiiltelefon, et saaksime teatada, millal meile vastu tulla.

Kell on 12:30. Rongini on pool tundi aega. Sisustame selle kaarti uudistades. Loen muuhulgas, et Malaisia rahvaarv on 28 miljonit, millest 57% moodustavad malaid, ülejäänud on hiinlased, hindud jt etnilised grupid. Ametlik riigikeel on malai keel ja usk islam. Tead, selle viimasega on küll nii, et oled varasemalt kuulnud, lugenud või meenub suisa koolitunnist, kuid kui ikka varem pole kokkupuudet olnud, siis  esmane kultuurišokk on kole suur. Kuid see selleks.

Pingil istudes paneme marsruudi kellaajaliselt paika. Kõige olulisem on muidugi kino, eks. Seejärel vaataks ühe pargi üle, kus kaart lubab eksootilisi linde, liblikaid ja orhideesid… ning jalgrattalaenutust… AGA sinna peab natuke maad kõmpima. Viimaseks jäävad kaksiktornid. Pimedas võiks need ju kenad olla.

Pilet linna maksab 18 ringgitit (3,93 eurot). Rong on puhas ja mugav. Oleme pool tundi jällegi kumbki oma muusikaga omas maailmas. Vaatan aknast välja ja vaatan inimesi. Teisel pool vahekäiku istub üks lahke näoga neiu, üleni tumedasse riietatud. Tal on süles seljakott ning käes välimuse järgi otsustades aastasadu elu näinud raamat, kindlasti iidseid tarkusi täis. Tõenäoliselt on neiu üliõpilane ning valmistub loenguks ette. Ta väljub ülejärgmises peatuses. Soovin, et oleksin nähtamatu ja saaksin tema kannul ühe päeva veeta. Näha, kuidas tal loengus läheb; kus ta elab; kuidas elab; kes ta sõbrad ja vanemad on; mida ta sööb; mida vabal ajal teeb jne. Ma väga tihti mõtlen nii. Inimeste elud ja lood näivad huvitavad, eriti välismaal, eriti väga võõras kultuuriruumis.

KL Sentral’is vahetame rongi ja sõidame kolm peatusevahet maapinnast kõrgel, rõõmsalt ärevil nagu väikesed lapsed.

Ahto ostab vahepeal omale ühe jääkohvi ja mina marmorkoogi, millele uhatakse kaks jäätisepalli kõrvale. NB! Keeldun endiselt magusast. Söön ära ja pärast seda tükk aega süda läigib. Siinkandi rahvas on vist küll maailma suurim magusasõber. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, iga nurga peal on mõni koogi-, kommi- või saiapood. Rääkimata sellest, et joogid sisaldavad kas kondenspiima,  siirupit või vahukoort.

Ahto kaob veidikeseks vaateväljast ja ilmub tagasi üllatusega – Key Lime Pie frappuccino! Neelatan vaevaliselt ja püüan rõõmus välja näha. Veresuhkru tase on vist juba silmini tõusnud ja keeb vaikselt.

Jalutame kaubanduskeskusesse nimega Pavilion. See särab ja sätendab seestpoolt igasse ilmakaarde. Maakad on jälle linna lastud! Kõnnime ringi nagu peata kanad, Ahto otsib kino, mina püüan lõhnu. Maal elamise miinus on parfüümikandjate vähesus. Kui keegi moboga meist mööda sõidab ja temast meeldiv aroom järele jääb, siis vean ninaga ja ahmin endasse. Kuigi ma ei tea brändidest ega nimedest suurt midagi, on mul välja kujunenud oma lemmikud. Nii kaugele pole veel söandanud minna, et kellelgi varrukast kinni haarata ja öelda, et kuule, inimene, ole täitsa, ütle mis lõhna sa kannad.

Ostame piletid The Jungle Book filmile. Meil veab, sest pärast meid jääb vaid kaks vaba piletit järele. Saame istekohad äärde, teineteise selja taha.

Nina püüab kinni popcorn‘i lõhna ja tunnen õnnetult, et ei taha seekord küll  m i t t e  m i d a g i.  Filmini on ligemale tund aega ja läheme õue kõndima. Ma pakun jooksmist, et kõhus veidi ruumi tekitada, kuid miskipärast ei võeta vedu. Korraga kärgatab kõu ning sellele järgnev paduvihm lükkab meid otsemaid Subway‘sse, kus mina söön ära pool, Ahto poolteist võileiba. Ei saaks öelda, et meil kõhud hirmsasti tühjad oleksid. Ma arvan, et kell on lihtsalt sealmaal… et on jälle aeg midagi põske pista. (Ilmselge vihje karupoeg Puhhile.)

Veereme kinno tagasi ja istume toolidele täpselt filmi alguhetkel. Meil on varutud kahepeale üks jook ja üks väike magus popcorn. Naudin täie raha eest ja juba enne lõppu leian end mõttelt, et vaataks filmi ühe korra veel, 3D-variandis. Kuigi kahtlen, kas Eestis seda mai lõpus enam näidatakse.

Kell on 18:10. Vihm on järele jäänud ja park ootab. Või noh, linnud ja liblikad ja muud loomad.

Päikeseloojangu ajal jõuame suure sõiduteeni, mis eraldab meid viimasest mõnesajast meetrist parki. Üle tee asuvast mošeest kostub kurvatoonilist palvet. Hetk on kuidagi pühalik ja ainulaadne. Lepime kokku, et ületamatu autotee saab siinkohal otsustavaks ja kõnnime linnakeskusesse tagasi. Jääb siis järgmist korda ootama.

Kell on päris õhtu. Jõuame Kuala Lumpuri ilmselt suurimasse turistilõksu. Petronas‘e kaksiktornid on võimsad, park nende ees ilus. Lastele mõeldud osa on eriti suur ja äge, oma basseiniga ja puha. Vaatame ära purskkaevu valgusshow ja hakkame rongipeatuse poole kõndima. Meile helistatakse hotellist ja uuritakse, kas oleme elus ja terved.

Tee viib läbi Pavilion‘i. Ostame kaasa jääkohvi, jäätisekokteili, kaks koogitükki ja kaneelisaia. Jälle seesama lugu, et… aeg on lihtsalt sealmaal. Tead ju küll.

Kell on 23 ja oleme hotellis tagasi. Kellaaega vaatamata suundume söögiotsingule. Mitte et me otseselt näljased just oleks, aga noh… olgem ausad, söömine on ju nauding. Istudes ja oodatas märkan ühtäkki kellaaega ja mul hakkab korraga uni. Imestan, et paljud pered on veel väljas, lastega, pisemad jooksevad pidžaamades ringi. Tundub täiesti igapäevane komme. Mulle hakkab siin täitsa meeldima. Tahame midagi malaisiapärast ning naaseme hotelli pasta bolognese ja fish & chips‘iga.

Päeva lõppedes saame saagiks 22156 sammu.

“piletid” allolevale rongile pääsemiseks

rongjatornid

hipsteristiil

hipsteri stiilis kohvik

aajasid

ahtojasid

pavilion2

Pavilion

pavilion

Pavilion

rong

meie peatus

tornid4

Petronas’e kaksiktornid

Elle, see olen mina. Või on Ahto joogi kellegi nina alt pihta pannud. Üks kahest.

Elle, see olen mina. Või on Ahto joogi kellegi nina alt pihta pannud. Üks kahest…

tornid3

valgusmäng

tornid

mahlad

ostsime restoranist mahla kaasa

eelviimanekook

eelviimane koogitükk

loojang

nii kaugele jõudsimegi pargiotsinguga, siin pöörasime otsa ringi

 

teletorn

teletorn, mis päeval näeb välja nagu iga teine ja pimedas on selline

 

jätkub…

Kõrvalepõige Malaisiasse vol 2

Reede, 29. aprill

Kell on 8:30. Ärkan tirina peale. Ahto ei tee kuulmagi ja magab õndsat und edasi. Nii palju siis šoppamisest. Tuletan talle ta eileõhtuseid soove meelde. Mõmin, vaikus ja nohin. Üritan uuesti magama jääda, kuid enam ei taha hästi õnnestuda.

Kell 11 peatub takso hotelliukse ees. Sõit lennujaama kestab umbes pool tundi. Alustuseks suundume sööma, sest eilne popcorn ei toida kuigi kaua. Ameerika-stiilis võileivad ja Tai-stiilis juurikad sealiha ja riisiga maitsevad nii vara imehästi. (Vihje sellele, et me oleme hilised ärkajad, kes hommikul tavaliselt ei söö.)

Lend Kuala Lumpurisse kestab poolteist tundi ja meid võtab vastu tugev vihmasadu. Ahtol jõuab lennu ajal kõht tühjaks minna ning ta ostab Tai baatide eest ühe brownie, karamellikoogi ja kohvi. Keeldun kategooriliselt magusast… ning söön brownie‘st enamuse ära.

Passikontrolli järjekord on tund aega pikk. Küsimusi ei esitata, tehakse rutiinselt näopilt ja võetakse sõrmejäljed ning lüüakse passi tempel, mis lubab riigis olla kuni 90 päeva.

Kasutame seekord hotelli poolt pakutavat transporti ning seetõttu on esimest korda terve reisi jooksul meile keegi lennujaama vastu tulnud. Päris mõnus tunne. Ootesaali sisse astudes märkan kohe Ahto nimega silti. Otsin enda oma – no ei ole. Millegipärast oodatakse Ahtot koos Lisa Walsh’iga. Küsimärk. Vastu tulnud noormees pärib, kas meil raha on ka vaja välja võtta. Oh ei, meil on piisavalt. Omavahel arutame, et takso jaoks jagub ja küll linnas võtame juurde. Noh, liigne enesekindlus osutus veaks…

Sõit hotelli kestab pool tundi. Istume autos tagaistmel, kaelad jälle õieli, vaatame aknast välja ja arutame, et aga äkki Malaisia ongi meie peidetud kalliskivi? Loodus on ilus ja viisaga pole nii tihti jamamist kui Tais. Möödume F1 Sepangi ringrajast ja kahest mošeest. Suure ülistamise ja perfektse esmamulje järel jõuame kohale.

Hotell nimega EV World Hotel paikneb ühes väiksemas linnakeses, Kuala Lumpuri kesklinnast umbes 60 km kaugusel. Tuba on pisike, kuid armas. Kõige armsam siiani.

Paneme asjad (1 seljakott) ära ja läheme süüa otsima. Hotelli vastas üle platsi asuvad kõrvuti KFC ja Pizza Hut. Enne neid astume läbi ühest kohalikust söögikohast. Uurime menüüd ja satume sekundiga piiramisrõngasse. Tumeda peaga mustasilmsed mehed küsivad, mida me tahame. Intonatsiooni järgi oletan, et neid huvitab pigem see, et mida me siit linnakesest tahame. Panen oma oletuse väsimuse ja nälja arvele.

Tunneme, et meie isiklikku ruumi on liiga järsult sisse tungitud ja jätame viisakalt hüvasti. Suundume KFC‘sse, kus anname kohe ka tellimuse sisse. Seejärel selgub, et kaardiga maksta ei saagi. Küsime juhatust lähimasse ATM-i. Meid saadetakse Bank Islam‘isse, kus MasterCard‘i ei tunnista küll ükski automaat.

Tuju hakkab ärevaks kiskuma. Kõnnime veel paar restorani läbi, kuid sularahata pole neis midagi teha ning pangakaardiga võid ainult… pead… sügada.

Leiame uue panga, kus Visa‘ga oleks juba ühtteist ette võtta. Sõbralikud turvamehed juhatavad meid kilomeetri kaugusele kaubanduskeskusesse. Seal peaks me oma rahapaja leidma.

Saame suuna kätte ja ületame kuuerealise sõidutee mängeldes. Jalakäijatele siin minu meelest eriti ei mõelda. Õnneks on mingi riba siiski eraldatud.

kõnnitee

Kell on 18:30. Jõuame keskusesse ning leiame pangaautomaadi. Tee, mis sa tahad, aga raha meile ei anta. Proovime erinevate summadega, kuid laegas jääb suletuks. Tuju kisub veel rohkem nulli poole. Ostame poest olemasoleva raha eest kaks pakki odavaid küpsiseid (müstilised pakid, mis kuidagi otsa ei lõpe, ilmselt veame nendega Eestinigi välja) ning kaks suuremat jogurtijooki.

Hotelli kõnnime vihma, äikese ja külma tuule saatel. Üsna ebameeldiv on. Ahto teeb tagasihoidliku ettepaneku Pizza Hut‘i proovida, kuid ma pole nõus. Keeldun kohalikele märja särgi show‘d tegemast. Tunnen end siin oma tavapärases saareriietuses niigi ihualasti. Kaubanduskeskus oli täis pealaest jalatallani riietatud naisi, kelle teravate pilkude eest mul ei olnud pääsu.

Kell on 20. Paneme riided kuivama ja poeme voodisse küpsiseid sööma. Õige pea saab neist villand. Söö palju tahad, aga kõht on endiselt tühi. Kurdan oma kurba saatust paarile inimesele netis.

Kell 21 lööb Ahtol lambipirn põlema ja ta ruttab fuajeesse, 1000 Tai baati näpuvahel. Tagasi tuleb heade uudistega – meid lennujaamast ära toonud kutt läks raha vahetama. Plaksutan käsi ja otsustame ta tulekuni filmi vaadata.

Kell 22 ärkan magusast unest selle peale, et Ahto hüppab voodist püsti, püüab padjanäo sirgeks siluda ja küsib, kas raha on toodud. Vastan poolmagades: “Ei tea.” Selle peale tormab ta toast välja ning naaseb võiduka teatega: “Pane riidesse, me läheme sööma!”

Olen sekundiga minekuvalmis. Õnneks oli mul oidu varrukatega t-särk kotti toppida. Elu hakkab juba kenamana tunduma.

20 minutit hiljem oleme hotellis tagasi, kaasas 9 kanakoiba, kaks karpi naljaka kastmega kartuliputru ja üks karp koorese kapsa-porgandisalatiga. Elu on jälle elamist väärt.

Sööme end oimetuks ja tõdeme, et parem olla pallike kui kõhunahka selgroo küljest lahti kangutada. Järgneb sügav öö, seedimise ja vihmasabina saatel. Homme ootab meid Kuala Lumpur.

jätkub…

Kõrvalepõige Malaisiasse vol 1

Neljapäev, 28. aprill

Kell on 12:20. Astume Koh Tao’lt saabunud praamile, et alustada sõitu mandrile, Suratthani suunas. Valin vahelduseks siseruumi mugavad istmed ja teleekraan näitab “Võimatu missiooni” 4. osa viimaseid minuteid. Reis Malaisiasse võib minu poolest alata.

Kell on 12:35. Praam väljub. Film on algusest peale jälle mängima pandud. Minu paremal käel akna all istuv neiu tatistab ja köhib vahetpidamata. No tore! Siis aga hakkab nihelema, sügab selga ning uurib pingsalt oma tooli seljatuge. Paar minutit hiljem haarab ta koti ning kolib mujale. Vaatan filmi edasi ja vahepeal jälgin kõrvalistet. Korraga märkan Fijilt Nadi hotellist tuttavat olendit. Veelgi toredam! End priskeks söönud lutikas ajab meid otsemaid üles tekile.

Leiame uue istumiskoha üksikute valgete pilvede ja sooja päikese all. Ümberringi võtavad napis riietuses poisid ja tüdrukud ideaalsest puhkuse ilmast veel viimast. Paneme kumbki kõrvaklapid kõrva ning kaome oma maailma ära.

Ükshetk osutab Ahto sõrmega merele. Näen delfiine ujumas. Vau! Päriselt ongi delfiinid või? Vahepeal hüppavad täies ulatuses veestki välja. Nõnda nagu filmis. Unustamatu hetk. Olen üllatusest niivõrd üllatunud, et ei taipa isegi pilti teha. Mõtlen nende peale terve ülejäänud praamisõidu.

Kell 16:30 jõuame hotelli. Meid võtavad vastu lahked inimesed ja kena puhas tuba. Peseme kiirelt reisibatsillid maha ja läheme kino otsima. Kaardilt vaadatuna on võik väga lihtne – mine aga julgelt üle tee ja hoia paremale. Tegelikkuses aga… Jõuame hiigelsuure ristmikuni, mille ületamine jalakäijana näib võimatu. Ka liiklejad saadavad meile kaastundlikke pilke. Jalutame veidi tagasi, ristmikust eemale, ning ületame laia sõidutee jooksusammul.

Hiiglasuur ostukeskus teeb meile hetkega 1:0. Kõnnime ringi, pead kuklas või selja taha käänatud. Ahto ostab mulle Starbucks‘ist Key Lime Pie frappuccino ja sellest saab mu lemmikjook.

Turnime korruselt korrusele. Otsime treppe ja kino taga. Avastame, et kinokorrus on suletud ja pöörame kurvalt ringi.

Ahto tunneb, et kohvi teeks ta tuju rõõmsamaks ja annaks indu järgmise kino otsimistalgute tarvis. Ta leiab omale meelepärase leti, vaatab spontaanselt paar korrust ülespoole ning jõllitab “Kapten Ameerika” plakatiga tõtt. Hea tabamus! Mõelda vaid, ja me oleks juba tänavail uue kino otsinguil olnud… Suletud oli niisiis kino vastas olev konverentsisaal. Duh!

Kohvi käes, suundume plakatite poole. Kinoga samal korrusel on Fun Planet kõikvõimalike mänguautomaatidega. Vaatan kohalikke fun‘nivaid tiinekaid, teen pilti ja kepslen Ahtole järele ning hüüan, et siin on nii lahe!

funplanet

Kinos näidatakse vaid “Kapten Ameerikat”. Võdistan õlgu, sest mulle meenub, kuidas ma eelmise osa sellest CC Plaza‘s lihtsalt maha magasin. Pärast mida lubasin Ahtole, et mina  s e d a  filmi rohkem vaatama  e i  t u l e.  Kes on maailma parim sõnamurdja, mmh?

Filmini on 30 minutit aega. Sööme kahepeale ära poolteist suurt pakki popcorn‘i. Meenub, et ei olegi päeva jooksul midagi söönud, kui üks pannkook hommikul enne praami. Pärast toda avastust läheb kõht veelgi tühjemaks. Ahto ostab kõige suurema paki juurde.

Kell on 18:40 ja istume saalis number 5. Tegemist on ingliskeelse seansiga, mistõttu saal on pooltühi või pooltäis, kuidas keegi soovib. 30 minutit vaatame kõiksugu reklaame ja treilereid. Korraga ilmub ekraanile kiri “Palume püsti tõusta – hümn kuninga auks”. Kõik kargavad püsti, mina kaasaarvatud. Ahto on veidi aeglasem ega loe teadet, mis ekraanile tekkis. Tõuseb püsti, vahib enda ette ja taha ning on väga nõutu. Miks me püsti tõuseme? Mida me nüüd tegema peame?

Film, muide, on väga hea. Üllatavalt hea. Noh, kaptenameerika kohta, eks. Põnev ja huvitav ning mis peamine, ma ei mõtle kordagi selle peale, et kui kaua veel…

Seanss lõpeb siis, kui poed on juba kinni pandud. Seikleme suures tühjas kaubanduskeskuses ning otsime väljapääsu. Äkitselt ilmub üks turvamees, kes näitab meile suuna kätte. Siis aga leiame end töötajate ruumidest, koridoridest, tagaukse juurest. Väga sürr, justkui stseen filmist.

Ahto teeb ettepaneku hommikul vara enne lennujaama minekut veel šoppama tulla. Panen hotellis tema rõõmuks kella poole üheksaks helisema ja hakkame telekast filmi vaatama. Ja et siis olgu ärgatud ning šopatud.

jätkub…

AirBnB majutusest ja pettusest

2008. aastal asutatud AirBnB on mõnus vaheldus tavapärastele hotellidele. Tegemist on mudeliga, kus inimesed pakuvad üksteisele öömajateenust otse ilma firmade vahenduseta. Kui kuhugi pikemaks ajaks peatuma jääda, tasub kindlasti proovida. Lisaks väljakaubeldavale soodsamale hinnale on vahel võimalik valida eriskummaliste elamispindade vahel. Välja üüritakse nii telke, haagissuvilaid kui ka onne ja purjekaid. Põhimõtteliselt annab välja rentida kõike, mida ise parasjagu ei kasuta, k.a puukuur või ülearune nurgadiivan. Igaüks peaks omale meelepärase elamise suhteliselt lõdvalt leidma.

Fijil elamiseks leidsime omale armsa sinistes toonides majakese.

Taisse saime ka üsna unistuste kodu. Ma olen siiani arvamusel, et meie kant ja maja ise on ühed saare parimatest. Ükspäev just arutasime Kaidiga, et meie bangalod on isegi täiesti õiges suunas – päevane kõrvetav päike jääb maja taha ega sega terrassi-elu.

Kes veel ei tea, siis mu väga pikaajaline sõbranna Kaidi liitus meie eluülikooli logardi elu baaskursusega paar nädalat tagasi. Sobivalt juhtus nii, et kõrvalmaja jäi tühjaks ning juba kolmandal päeval kolis ta sisse.

Nüüd aga läheb huvitavaks…

*

Kui Ahtoga jaanuaris Taisse elamist otsima hakkasime ja pilk ühe itaallase poolt välja pakutaval bangalol pidama jäi, teadsime hetkega, et see on See. Alustasime hinnaläbirääkimiste ja infokogumisega.

Hind oli nunnu. Kolm ja pool kuud kokku maksis vähem kui üks kuu Fijil. Üürileandja toonitas, et tahab bangalosid juurde ehitada ja et me sularahas maksaks. Ma ei saanud esiti aru, et kuidas nii… sularahas? Kuidas me siis saame kindlad olla, et AirBnB-s keegi teine seda samal ajal rentida ei soovi? Asjaajamine muutus veidi sogaseks ja teise poole inglise keele oskus sättis meie vahele väikese barjääri. Nii mulle igatahes tundus.

Kui olime lõpuks oma nõusoleku andnud, sest meile ikka kangesti meeldis see maja, ja Italiano meile pakkumise saatis, avastasin rõõmuga, et maksame kogu kokkulepitud summa ikkagi läbi AirBnB. Italiano suutis mu rõõmu aga hetkega ära rikkuda, sest ta teatas, et sularahas me peame ikka ka lisaks maksma. See läheb palgaks ühele kohalikule tüübile, kes teeb seal hooldus- ja aiatöid.

Et siis maksame… topelt? Kuigi pärisin mitmeid kordi üle, puust ja punasena, nii aeglaselt kui võimalik, kui palju me kokku peame maksma? Oh, you pay 21000 baht in cash. Mai ääss, vastaks selle peale. Saatsin tegelasele pahase kirja ja ütlesin, mida ma tema asjaajamisest arvan. Selle peale sain temalt pahase kirja, süüdistusega, kuidas ma teda tüssata ning kõik ära rikkuda tahan – tal soovijate järjekord ukse taga. Lõin käega ja otsustasin, et minu närvid on hinnalisemad.

Ahto lohutas, et tuleb siiski odavam kui Fijil ja et pole hullu, jääme ikkagi eelarve sisse.

*

Hull hakkas siis, kui Kaidi uuris aednikult, kes oma abikaasaga siin väga tihti ringi askeldab, kui palju kõrvalmaja maksab.

Iga maja kuuüür on 7000 baati ja Kaidi maja hind kukkus veel 6500 peale. Seisin parajasti nende läheduses ning kõrv haaras automaatselt uuest infost kinni. Oot-oot, mida? 7000? Miks meie kaks korda rohkem maksame?

Despicable-Me-say-what-gif

Inglise keelt mittekõnelev aednik Thon ainult naeratas kohtlaselt ja kehitas õlgu.

Järgnevalt saatsin Italianole arupäriva kirja, mille vastuseks tuli vaid häma.

Kas sa tead seda tunnet, kui tükkidest hakkab pilt kokku moodustuma? Seda tunnet, kui sa taipad, et sind on mõnuga petetud/röövitud/tüssatud?

Vot just nii ma end tol hetkel tundsingi.

Järgmisel päeval tuli Thon siia koos kohaliku neiuga, kes oli meie vahel tõlgiks.

“Aednik” ja “hooldemees” Thon on kogu bangalo kompleksi tegelik omanik. Italiano üüris kunagi sedasama majakest täpselt nagu meiegi praegu. Ta oli Thonile lubanud uusi üürnikke leida, kuid Thonil polnud aimugi, et tema kinnisvaraga omale netis raha tehakse. Kohtlaselt naeratav nägu muutus ühtäkki tõsiseks ja nii palju rääkimas polnud ma teda veel kuulnudki.

Siis saatsin Italianole uue kirja ning kuna ta jätkuvalt nimetas end omanikuks, ei jäänud mul muud üle, kui küsida tõestust – dokumente. Selle peale sain vastuseks, et ta on tunni aja pärast keset kõrbet aitamas inimesi ja näljasolevaid lapsi. Eks ole, kus mujal ta olla saigi?

Rohkem me temast igatahes ei kuulnud.

Tegin veel viimase katse ja pakkusin kompromissi – osa rahast meile tagasi ja unustame kogu loo. Leian, et ma olin isegi hea selle neti-petisega.

Möödus kolm päeva ja ei mingit reageeringut. Uurisin pangast plaani B jaoks välja, kuidas oleks võimalik tehingud vaidlustada ning sain ammendava info. Plaanina A pöördusime aga AirBnB lehele. Probleemide korral aitab Resolution Center. See toimib põhimõttel “anna inimesele kolm päeva aega probleemidele reageerida ning seejärel sekkuvad asjatundjad”.

Kirjutasin siis alustuseks Italianole lõpliku kirja ning lisasin pildi Thonilt saadud maksekviitungist ja avaldasin soovi kogu summa tagasi saada. Kolm päeva möödusid meie jaoks rõõmsas vaikuses. Neljandal päeval näitas AirBnB rohelist tuld ja asus ise asja uurima.

Kuuendal päeval oli mu postkastis AirBnB-lt kiri. Nad olid Italianoga telefoni teel vestelnud ning oli saadud kinnitus, et me tõepoolest tasusime ka sularahas.

Tuleb välja, et AirBnB-d ei huvita teps mitte see, kes on väljaüüritava tegelik omanik või kellena esinetakse. Nende ainus poliitika on, et ei mingit sularaha küsimist.

Asi lahenes kiirelt ja lihtsalt ning kolm tagasimakset pandi meie poole koheselt teele.

*

Majutusega on meil üldse huvitavalt läinud. Kes teine broneeriks omale nädala näiteks bordellis?

*

AirBnB puhul, kus öömaja võib pakkuda kes iganes, tasub kindlasti järele uurida:

  • konkreetne kokkulepitud hind (et ei tuleks üllatusi isegi pärast viiekordset üleküsimist);
  • kas rentija on ka majutuskoha tegelik omanik (kuigi kuidas seda teha, eks?);
  • kas veebis näidatud aadress on õige (meil ei olnud, oli tükk maad kaugemal kaardil esitatud kohast; Italiano ei osanud meile ka küsimise peale aadressi öelda);
  • kui tervest bangalo kompleksist on ainult üks bangalo rentimiseks veebis üleval, siis võib asi olla kahtlane;
  • kui üürileandja ignoreerib su küsimusi või vastab ümber nurga, on asi tavaliselt kahtlane;
  • kui üürileandja manipuleerib sinuga ja laseb liugu su naiivsusel, siis on asi kindlasti kahtlane, aga noh, sellele saab alles hiljem pihta;
  • meilivahetus võiks toimuda ainult AirBnB keskkonnas, hiljem on tüütu seda mujalt tõendusmaterjaliks kokku koguda;
  • kui üürileandja poolt saadetud uue meili nägemine ajab juba eos marru, siis on targem tehing üldse pooleli jätta;
  • pigem ole tüütu ja küsi infot üle rohkem kui vähem.

Loomulikult võinuks kohe alguses Italiano jutus kahelda, kuid ma ei oska ega taha elada paranoilist elu. Peamine on see, et õiglus sai jalule seatud ning meie jälle kogemuse võrra rikkamad.

Uus aasta Tais

“Oh, sa juudas!” ütleks tänase päeva lõpetuseks.

Tegelikult oli juba eile õhtul tunda, et miskit erilist on õhus. Kui me oma päikeseloojangu kohas istusime, panime tähele, et kohalikud olid tavapärasest uljamad mägedest alla kihutama. Saabuvad vabad päevad tekitasid meie hinnangul ilmselt eufooriat.

Songkran’ist kirjutasin pikemalt siin. Nüüd on see aeg siis kätte jõudnud.

Täna vedelesime poole päevani õndsalt kodus ega osanud aimatagi, mis väljas toimub. Kui korraks poes käisime, naasesime läbimärgadena. Et veesõda, jah? Mis see siis ära ole! Veepüssidega vett pritsivad lapsed, big deal, eks.

Esimene pangetäis vett tabas meid kohe peatänavale keerates. Mees, kellelt see pärines, oli võiduka ilmega ning jahtis juba järgmist ohvrit. Ma ahmisin Ahto selja taga õhku ja tahtsin oi kui palju öelda, aga hakkasin hoopis südamest naerma. Appi kui lahe siin on!

Ahto oli algul veidi tõrges, tõmbas pea õlgade vahele ning vaatas ettevaatlikult ringi. Tundsin, kuidas ta vist tahtis pigem kuskil mujal olla. Pääsu polnud ning sai ka see mehemürakas oma krambist lahti.

Inimesed seisid tee ääres kampadena, käes veevoolikud, ämbrid, veepüssid. Mõni oli ka suure kõlari kohale tassinud. Muusika mängis, vett lendas igasse ilmakaarde. Oli noori, oli vanu; suuri ja väikeseid; perekonniti ja sõpradega; kohalikke ja turiste. Kõigil suu kõrvuni ning halastust ei tuntud.

45-kraadises kuumuses oli vesi mõnusalt värskendav, väljaarvatud üks ämbritäis liiga külma vett. Väikesed poisid võtsid oma ülesannet kohe väga tõsiselt. Algul naeratati kavalalt, siis aga pandi kogu jõud mängu ja ämbris olnud vesi lendas suure litakaga meile otse vastu põske. Järgnes võidurõõmus kisa.

Tiirutasime ka mujal teedel ringi. Vett vältida polnud kuidagi võimalik ning see tabas vahel täiesti ootamatult. Kambad peatasid meid kinni, piirasid ümber ja meil ei jäänud muud üle, kui pidime alistuma. Võtsime oma koosa vastu ja sõitsime naerdes edasi. Kui ära jõudsime kuivada, hoolitseti selle eest, et see niipea ei korduks.

Happy new year, khaa! Oleme oma reisil nüüd kolmel korral uusaasta vastuvõtmise läheduses olnud. Fijil saime ööl vastu 1. jaanuari tormi tagajärjel ootamatu elektrikatkestusega peo, Hiina uusaasta ajal jõudsime Balilt Taisse ning nüüd tänane. Just see viimane meeldib mulle enim – lõbus, kokkuhoidev, sõbralik, natuke hullumeelne, tõeline rõõmupüha. Vahva, et pidustused saavad juba hommikul alguse, sest õhtused läbud turistide osavõtul on riigist sõltumata igalpool ühesugused ja neid ma juba jupp aega ei oska enam hinnata.

Kui muidu kestab veepüha kõik kolm päeva, siis sel aastal kehtis kokkuhoiu poliitika. Kummaline, kuidas äärmuslikud ilmastikuolud meile järgnevad: New York täitus lumega, Fijit tabas suurim orkaan Winston kohe pärast meie lahkumist, Tais on praegu aastakümnete suurim põud. Tea, millega me Eestit rõõmustame? Sooja ja ilusa suvega, ma loodan.

Pildid on kahjuks udused. Sõidu pealt klõpsitud. Kiidan oma 250-baadist veekindlat mobiilikotti! Video on lõpus. Head nautimist, see peaks natuke suve tunnet küll tekitama.:)

20160413_150602

20160413_150601

20160413_150448

Sport. Sport. Sport

Mu telefon riidleb minuga iga päev. Rohkem aktiivsust! nõuab ta ega lepi vähema kui 10000 sammuga päevas.

New Yorgis tegime rekordeid. Kohe esimesel päeval üle 30000 sammu. Pärast valutasin ligi kolm nädalat põlve, aga pole hullu – vähemalt telefon oli rõõmus ja rõõsa.

L.A.-s hoidsime ka end üle kriitilise piiri.

Honoluluski

Savusavul hakkasime veidi sohki tegema, kui valisime linna minekuks takso või bussi.

Siin Tais on asi aga puhta hull – telefon on mu peale solvunud vähemalt seitsmel päeval nädalas, saadab hommikul meeleheitlikke katseid mind liikuma saada. Noh, ma kõnnin ju küll…….. moboni. Tegelikult ujumas ja snorgeldamas käies ma siputan jalgadega ning näiliselt jooksen vees küll kõigest väest, et vähegi midagi kirja saada, ent ei telefon seda näe ega loe.

Eelmisel nädalal käisime Koh Samuil viisat pikendamas. Tagasisõidu praam jäi üle poole tunni hiljaks ning kasutasime seda aega kasulikult. Sadamakai tundus olevat kohalike tervisesportlaste meelispaik. Istusime, vaatasime ja imestasime Aasia täpsuse üle – kõik jooksid mööda maha veetud joont. Kes ei jooksnud, see kõndis. Mööda joont. Ei sammukestki kõrvale.

Kaile on rajatud ka välijõusaal. Seal siis müttasime meie ja peab tunnistama, et ma ei jaksa suurt midagi teha. Kätes pole jõudu. Isegi rippuda ei jaksa. Häbilugu!

20160330_170746

20160330_170850

Lapsena… kui rohi oli rohelisem, taevas sinisem ja… oh, kus siis oli jõudu ja jaksu kõike teha! Ümber maja võidu joosta. Hoovi peal pesapalli mängida. Kummikeksu mängida. Tennispalliga jalgpalli mängida. Sulgpalli mängida. Liivakasti kaugust hüpata. Hundirattaid visata. Käte peal kõndida. Rahvaste palli mängida. Noolekat mängida. Korvpalli korvi loopida. Viite miinust mängida. Lätsu mängida. Uka-uka-mina-prii’d mängida. Nukupoodi mängida. Värve mängida. Teisest hoovist koju joosta, sest nii sai kiiremini. Rattaga Paralepa metsas sõita. Puude otsa ronida. Mööda soojustrassi kõndida. Mööda metsaaluseid ja garaažide taguseid luusida. Nimekiri oli lõputu.

Üleliigne oleks vist mainida, et kehaline kasvatus oli mu lemmik tund koolis. Väljaarvatud aeroobika veerand. Teiste ees keksimist ma ei seedinud. Poom ja rööbaspuud olid ka natuke hirmsad, sest ma kardan kõrgust. Igasugu tirelid ja turiseisud ja sillad seevastu olid aga köki-möki. Isegi Cooper’i test polnud midagi hullu.

Kehalisi katseid mäletad? Ma ei tea, kas need kooliti erinesid või mitte. Peaks ju olema ühine õppekava.:) Klotsijooks, hüppenööriga hüppamine, kõhulihased, hoota kaugus, painduvus ja lõuatõmbamise asendis rippumine. Viimane neist oli minu tugevus. Painduvus seevastu aga kõige hullem. Mul ei ole elu sees õnnestunud sõrmeotsi vabalt põrandale saada. Ja siis tuli üks tulevane joogaõpetaja, kes küll rippuda ei jaksanud, aga nagu muuseas seisis seal, jalad põlvist sirged ning peopesad (!) täielikult vastu maad.

Mulle meenusid kõik need kehalised katsed, kui Samuil käte jõul, lõug üle toru, rippuda üritasin. Mitte sekunditki ei jaksanud! Õnneks ma polnud ainuke. Ahto ei jaksanud ka oma „leivanumbrit“ teha. Vaata videot, mis loo lõpus on.:)

Meile mõlemale väga meeldib sport, ainult et Üks tegeleb sellega rohkem kui Teine. Üks käib regulaarselt jooksmas ja teeb igal hommikul kõhulihaseid, samal ajal kui Teine õõtsutab end võrkkiiges. Vahel harva teeb Teine ka kõhulihaseid, kui Üks mingi uue harjutuse peale tuleb. Selili olles 10 korda jalad üle pea visata näiteks tundub käkitegu. Seejärel aga valutab Teine kolm päeva järjest oma kõhulihaseid, nõnda et isegi voodisse pikali heitmine tundub ebaausa karistusena. Aga ta saab hakkama, neab küll Üht maa põhja oma trenniga, aga ta saab hakkama.

Spordiülekandeid olen ma juba lapsest saadik armastanud vaadata. Suvel kergejõustikku ja talvel suusatamist. Mul on omal ka mingi võistlemise kiiks. Näiteks töölt koju minnes ma vahel loendasin kui mitu inimest ma suutsin kiirusega oma selja taha jätta. Või et ma pidin teatud punkti jõudma esimesena. Lapsena kihutasin talvel oranžide tillusuuskadega mööda oma ja naaberhoovi ringi ja kujutasin ette, et ma olen Stefania Belmondo või Manuela Di Centa. Vahel ma olin nad mõlemad, kui teatesõit oli programmis. Ja ma võitsin kõik sõidud!

Ahto ütleb, et temaga oli lapsepõlves sama lugu.

Jalgpalli MM on mulle ka alati meeldinud. Itaalia on algusest peale minu meeskond olnud. 1994. aastal olid finaalis vastamisi Itaalia ja Brasiilia. Mina, 12-aastane tulihingeline Itaalia fänn, sättisin end teleka ette mängu vaatama… Hommikul kuulsin emalt, et Itaalia kaotas. Roberto Baggio penalti lendas kaarega üle värava. Selle peale ma nutsin. Vihast. Pettumusest. Põhjuseid oli mitmeid: ma jäin magama! Ema ei ajanud mind üles! Ja mis põhiline – Itaalia kaotas!

Jalkafänn pole Ahto aga kunagi olnud.

Hoolimata sellest, et ma ei jaksa enam rippudagi, arvan ma spordist kõrgelt. Turiseis, sild ja hundiratas toimivad endiselt. Proovisin järele. Eesmärgiks seadsin aga oma painduvust arendada, et kasvõi sekundikski sõrmeotsaga maad puudutada. Õnneks on seesama joogaõpetaja praegu meie poole teel.😉

 

Viisa pikendamisest Koh Samuil

Meile kõige lähem migratsiooniameti büroo asub naabersaarel, Koh Samuil. 60-päevane viisa hakkas lõppema ning oli vaja seda veel 30 päevaks pikendada.

Kolmapäeva varahommikul kell 11 asusime teele – väljusime kodust ning tegime esimese peatuse kohvipoe juures. Täpselt nagu Eestis, kui enne väljasõitu Laagri Statoilis alati kohvi ja kakaod tangime. Tõmbasin võrdlusjooni ja tundsin, kuidas elevus puges sisse.

Järgmine peatus oli moborendi ees. Seal tegime vahetuse – Ahto pass mobo vastu. Pass on juba esimesest päevast alates nende juures kindlas kohas hoiul ning saime selle kätte tingmusega, et jätame mobo seniks nende juurde, kui me passiga naaseme. ID-kaardist ei tahtnud nad kuuldagi. Heakene küll… Sadamasse kiirjalutasime 15 minutiga.

Praam sõitis Samuile ligi tunni. Selle ajaga põles mu Päikesega Harjunud Nägu mõnusalt ära. Nägin küll, et osa määris end kreemiga paksult kokku, aga ei arvanud sest suurt midagi. Mul ju päevitamisstaaži juba küll.

20160322_142209

20160330_123120

20160330_131157

Koh Samuile jõudes kõmpisime otsejoones Immigration Office’isse. Meie käik läks nii sujuvalt, et ega sellest pikalt heietada olegi. Lühidalt nägi kogu toiming välja nii:

  • täitsime TM7-vormi
  • andsime passid ja dokumendid ametnikule
  • tasusime viisalõivu
  • ootasime
  • 2 minuti pärast saime passid tagasi

Dokumendid:
koopiad passist;
lõppema hakkavast viisast;
templist, mis löödi passi riiki sisenemisel;
departure card’ist;
1 passipilt

Viisalõiv: 1900 baati (ühele)

Immigration Office
Thaweeratphakdee Road, Na Thon, Koh Samui
tel +66 (0)- 7742-1069
Avatud: E-R 08:30–16:30; lõuna 12:00–13:00
Suletud: L-P, riiklikel pühadel

Pikendustaotlusele tuleb märkida ka elukoha aadress Tais. See peab olema võimalikult täpne – hotelli/bangalo nimetus, majanumber, tänav, linn. Nagu ikka, eks. Meil oli aga selline lugu, et rentisime maja AirBnb kaudu ja Omanik ei osanud täpset aadressi öelda. Siin saarel ei olegi igal teel nimetust ning majal numbrit. Õnneks sattus meile sõbralik ametnikuneiu, kes otsis aga oma telefonist Google Maps’i välja ning sai talle täpselt näidata, millise nurga peal me majake asub. Seejärel kritseldas ta taotlustele ühtteist juurde ning lasi meid läbi.

Tagasi koju jõudsime pärast päikeseloojangut. Tundsin end praamiteki põrandal istudes nagu pooleldi kohalik juba. Vaatasin suurte seljakottidega elevust täis noori inimesi ning olin tunnistajaks ühele toredale lähenemiskatsele.

„What language is it that you girls speak? Is it Swedish or Danish?…. Aaah, Swedish. I’ve always wanted to learn Swedish…“