Käisime eile seiklemas ja täiesti ootamatult avastasime end ühtäkki Langkawi kõrgeimast tipust alla vaatamas.
Kas mäletad eelmises postituses legendi kahe hiilgase vahel, kes lõpuks end mägedeks lasid muuta? Liikumatuteks ja healoomulisteks? Me käisime neil külas. Tippu jõuab kas matkates või mööda looklevat teed vurades. Meie vurasime. 🙂
Gunung Raya, 881 meetrit merepinnast – kõrgus, mis pakub omaette vabaduse tunnet. Kui satud Langkawi saarele, siis on see koht, millest ei tasu niisama mööda kõndida. Erinevalt rahvarohkest taevasillast saab siin nautida vaikust ja looduse võlu – tõeline maagia, kus on ruumi olla lihtsalt iseendaga.
Pikka juttu ei tee ja näitan hoopis pilte, palju pilte. Viimasel ajal on kirjutamistuju kuhugi kadunud. Kes leiab, see tagastab ja ei jäta endale. 🙂
Pärast seda, kui olime jahtklubis telefoni nühkides pool päevast maha molutanud, tegime asjale kiire lõpu. Nüri vaim tuli teravaks saada. Istusime rolleri selga ning panime ajama. Otsustasime uurida teid, kus varem käinud polnud. Paaril korral lõpetasime kellegi koduhoovis, kuid üks tee algas niimoodi. Džungel kahel pool, ilus sinine taevas pea kohal ja varuga päikest ümberringi. Viide lubas vaatetorni ja mäge.
Ülesmäkke sõita oli mõnus ja tee suhteliselt lauge ning heas korras. Jalamilt tippu koos peatustega läks veidi üle poole tunni. Mida kõrgemale, seda jahedam hakkas. Tagasitulles sain korraliku tibutagigi selga ja külm puges lausa kontidesse. Eeee… umbes 25 soojakraadiga?
Algul oli selline vaade. Pole paha, mis?
Siis juba selline vaade. Väheke kaunim isegi.
Kõige kaunim vaade? Nojah.
Selfie tegemine tundub üks tõsine töö olevat.
Jõudsime üles. Õnneks kohtasime umbes kolmveerandi peal allasõitjaid, sest vahepeal oli küll tunne, et siia džunglisse me jääme ka ja saame kohalike hõimude poolt kinni nabitud.
Lubage esitleda: “Vaatetorn!” Pilet 10 MYR
Jääb mulje, nagu kõrgused oleksid selle mehe jaoks käkitegu! Tegelikult on hirmu naeratus tal näo alumises pooles.
Iseteeninduspunkt. Tee olla päris maitsev. Mesine selline.
Torni taga, umbes keskmisel korrusel, oli pikk silla moodi koridor, mis juhatas hotelli. Tundus, et seal polnud juba ammu mingitki tegevust aset leidnud. Ilus oli sellegipoolest. Ilus ja kõhe. Samal ajal, kui mina silla peal pilves olin, käis Ahto asja uurimas.
“Kuidas sulle meeldiks elada SIIN?” ehk vaade rõdult alla kuristikku. Kuna ma olin aga päris kindel, et hotellis kummitab, siis jäin suhteliselt külmaks. Hinges tegelikult väike triangel helises küll.
Tuba oli ilus, ainult natuke räämas. Isegi vannituba nägi viisakas välja. Vesi oli olemas ja puha. Elektriarve ka tasutud.
Seisab ja naudib hetke.
Istusin ka hetkeks hetkes. Vahepeal oli vaja Kaidile pilte saata.
Tead seda tunnet, kui mõni asi on lihtsalt nii ilus, et lausa valus hakkab? Siin hakkas kohe päris valus. Pean tunnistama, et selle retkega läksid minu jaoks kogu mu vaated elule ja asjaoludele sootuks pea peale. Arvasin alati, et kuulun mere äärde, kuid praegu olen mägedest täiesti võlutud. Appi, liiga palju valikuid. 🙂