Meile kõige lähem migratsiooniameti büroo asub naabersaarel, Koh Samuil. 60-päevane viisa hakkas lõppema ning oli vaja seda veel 30 päevaks pikendada.
Kolmapäeva varahommikul kell 11 asusime teele – väljusime kodust ning tegime esimese peatuse kohvipoe juures. Täpselt nagu Eestis, kui enne väljasõitu Laagri Statoilis alati kohvi ja kakaod tangime. Tõmbasin võrdlusjooni ja tundsin, kuidas elevus puges sisse.
Järgmine peatus oli moborendi ees. Seal tegime vahetuse – Ahto pass mobo vastu. Pass on juba esimesest päevast alates nende juures kindlas kohas hoiul ning saime selle kätte tingmusega, et jätame mobo seniks nende juurde, kui me passiga naaseme. ID-kaardist ei tahtnud nad kuuldagi. Heakene küll… Sadamasse kiirjalutasime 15 minutiga.
Praam sõitis Samuile ligi tunni. Selle ajaga põles mu Päikesega Harjunud Nägu mõnusalt ära. Nägin küll, et osa määris end kreemiga paksult kokku, aga ei arvanud sest suurt midagi. Mul ju päevitamisstaaži juba küll.
(pilt)
Koh Samuile jõudes kõmpisime otsejoones Immigration Office’isse. Meie käik läks nii sujuvalt, et ega sellest pikalt heietada olegi. Lühidalt nägi kogu toiming välja nii:
- täitsime TM7-vormi
- andsime passid ja dokumendid ametnikule
- tasusime viisalõivu
- ootasime
- 2 minuti pärast saime passid tagasi
Dokumendid:
koopiad passist;
lõppema hakkavast viisast;
templist, mis löödi passi riiki sisenemisel;
departure card’ist;
1 passipilt
Viisalõiv: 1900 baati (ühele)
Immigration Office
Thaweeratphakdee Road, Na Thon, Koh Samui
tel +66 (0)- 7742-1069
Avatud: E-R 08:30–16:30; lõuna 12:00–13:00
Suletud: L-P, riiklikel pühadel
Pikendustaotlusele tuleb märkida ka elukoha aadress Tais. See peab olema võimalikult täpne – hotelli/bangalo nimetus, majanumber, tänav, linn. Nagu ikka, eks. Meil oli aga selline lugu, et rentisime maja AirBnb kaudu ja Omanik ei osanud täpset aadressi öelda. Siin saarel ei olegi igal teel nimetust ning majal numbrit. Õnneks sattus meile sõbralik ametnikuneiu, kes otsis aga oma telefonist Google Maps’i välja ning sai talle täpselt näidata, millise nurga peal me majake asub. Seejärel kritseldas ta taotlustele ühtteist juurde ning lasi meid läbi.
Tagasi koju jõudsime pärast päikeseloojangut. Tundsin end praamiteki põrandal istudes nagu pooleldi kohalik juba. Vaatasin suurte seljakottidega elevust täis noori inimesi ning olin tunnistajaks ühele toredale lähenemiskatsele.
„What language is it that you girls speak? Is it Swedish or Danish?…. Aaah, Swedish. I’ve always wanted to learn Swedish…“