Ükspäev, kui tulime ei-mäleta-kust (tõenäoliselt ujumast), sattusime täiesti juhuslikult Telewiz’i ette. See on sama mis Telecom Fidžil või Elisa Eestis.
Kasutasime juhust ning momenti ja ostsime kohe ka kohaliku SIM-kaardi ära. Kaart maksab 50 baati + kõneaeg. Ostmisega kaasneb ostja nn registreerimine. Annad oma passi (ID-kaardist piisas ka) ja nimi seotakse kaardiga. Pidavat andma selle eelise, et registreerimata SIM-kaardiga ei pruugi kõikjal Tais levi olla. Eriti just lõunaosas. Meile igatahes valikut ei jäetud ja lasin end registrisse kanda.
Eestisse helistamine maksab 40 THB/min. See teeb tervelt üks euro minuti pealt! Võrdluseks: Saksamaale helistamine maksab 4 THB/min. Võrdluseks: 50 baadi eest saab nii palju riisi, et kaks päeva on kõht täis.
Võtsime niisiis 200 baadi eest kõneaega ning Ahto sai koju ühe lühikõne teha. 4-5 minutit kvalifitseerub lühikõnede alla. Selle ajaga ei jõua veel jutu sisule lähedalegi. Paari inimesega näiteks ei ole mingi vaev kaks tundi lihtsalt maha rääkida. Mis sellest, et teine elab võibolla 2 minuti tee kaugusel, ikka lobiseme kaugjuhtimise teel. Telefoniga tulevad telefonijutud ja need on aeg-ajalt isegi produktiivsemad kui kokkusaamised.
Fakt: viimase viie kuu jooksul on mu telefon helisenud vähem kui viiel korral. Facebook’id ja Skype’id ja Whats’id ei lähe siinkohal arvesse. Mitte et neidki kõnesid meeletult palju tuleks. 🙂 Ma olen nii ära harjunud, et mõte tagasi harjumisest tundub juba natuke naljakas.
(pilt)
Halloo, Eesti mobiilsideoperaatorid, aeg oleks Taiga mõned lepingud sõlmida!