Samal ajal kui mina voodis põdesin, võttis Ahto ette jalgsiretke linna sõiduvahendi järele, milleta siin saarel küll kuidagi hakkama ei saa. Auto oleks ilmselgelt liiast ja jalgratas jääks nõrgaks (loe: minusugune väntaja jääb siinsetes mägedes nõrgaks), siis kuldseks keskteeks on motoroller ehk mobo, nagu me teda hellitavalt kutsume.
Minu ajaarvamise kohaselt sai Ahto ainult paar hetke ära olla, kui juba sõitis uhkelt treppi. Olin meeldivalt üllatunud lillades toonides hipsterratast nähes. Nädal aega hiljem jäi ta ühes rannaparklas ratast silmitsema ja teistega võrdlema ning leidis korraga, et meil on plikade mobo. Ei tea, kuidas ta küll selle peale tuli? 🙂
Igasuguste sõiduvahenditega on minul selline suhe, et üks hoiab kiivalt eemale. Suure punnitamise peale sain ammu aega tagasi kolmandal katsel isegi autojuhiload ära tehtud, kuid sõitjat minust ei saanud. Julgust jalgrattaga linnas liiklemiseks otsisin tervelt aastaid taga. Lõpuks leidsin, kuid südamesõpru meist pole saanud. Maal ja metsas miks mitte.
Kõigi sõidufännide pettumuseks pean tunnistama, et ma kardan ka mobosõitu. Jah, seal „tagaistmel“ olemist. Ahtole kui vanale tsiklimehele on auasi kõik kurvid sirgeks sõita, nii et põlv künnab teed. See on ilmselge liialdus, kuid hirmul on teatavasti endiselt suured silmad. Sõidu lõpuks tõmbab Ahto mu sõrmed jälle sirgeks, sest need ei taha krampliku kinnihoidmise tõttu enam käsklustele alluda.
Tõele au andes ei ole nüüd kõik nii kole ka, kui ma siin mõista annan. Mägedest üles-alla sõita on täitsa põnev ja adrenaliini tekitav, tipust vaade helesinisele merele ahhetama panev jne. Vahel juhtub isegi nii, et paariks sekundiks unustan end sõitu nautima, kuid siis tuleb meelde, et tegelikult ma ju kardan.
Esimene nädal moborenti läks meile maksma 700 baati ehk 17,85 eurot.
Järgnevad kolm kuud läksid maksma 7000 baati ehk 178,50 eurot.
Bensiiniliiter tanklas: 22 baati ehk 0,56 eurot.
Bensiiniliiter tee ääres olevates putkades: 40-50 baati ehk 1,02-1,27 eurot.
(pilt Playboy)