Võiks arvata, et kogu aeg levis olemine on täiesti igapäevane, loomulik, iseenesest mõistetav, reaalne ja kohati ka vajalik. Fidžil see nii ei ole. Siin püütakse rohkem tähelepanu su vaimsele tervisele, sinu heale silmanägemisele, sinu piiritule loovusele ja kujutluvõimele, sinu oskusele oma peaga mõelda, sinu suuremale vabas õhus viibimisele ja inimestega silmast silma suhtlemisele.
Fidži on ideaalne koht, kuhu tulla, et end internetisõltuvusest välja ravida.
Kui elada siin tavainimese kombel (hotellides on ju ikka ühendus olemas), siis pikka lõbu ei ole. 2,3 GB kaardi eest tuleb linnas välja käia 20 kohalikku dollarit.
Läksid siis ühel esmaspäevasel päeval kaks eestlast linna Telecom’i poodi ning väljusid sealt kahe 2,3 GB kaardiga ja 40 dollarit vaesemana. Läksid needsamad eestlased siis koju ja vanale harjumusele kohaselt vaatasid internetist paar saadet ja seriaali ära, lugesid natuke Facebook’i ning tegid mõned Skype’i videokõned. Järgmise päeva hommikul enam ühendust ei saadud.
Hämmeldunult läksid nad tagasi poodi ja ütlesid, et wifi-ruuter vist jupsib – ei taha meile ühendust anda. Nooruke müüja vaatab ja kohkub: „Te olete kogu limiidi ära kasutanud. Ma ei tea kedagi, kel see nii kiiresti õnnestuks!“ Mehisem eestlane lubab endast lahkelt pilti teha ja see seinale riputada, sildiga „Aasta kiireim kulutaja“.
Jällegi 40 dollari võrra vaesemad, astuvad eestlased poest välja, sammuvad kodu poole ning arutavad, et kulusid tuleks kokku tõmmata.
Ülejärgmisel päeval seavad nad taaskord sammud Telecom’i poole. Müüja tervitab neid juba laiema naeratusega. Lisaks „tavapärasele“ lahkuvad eestlased poest ka kahe 5dollarilise kaardiga, mis lubab neil linna wifit seitse päeva piiramatult kasutada.
Good deal, mõtleb mehisem eestlane, kelle sõnavara hakkab sammhaaval kakskeelseks muutuma.
Koduinternet püsib stabiilsena juba viiendat päeva. Ka siin on uus rekord sündinud.