Camino Portuguese Coastal Route
14.04.2024–30.04.2024
Apúlia – Anha
4. PÄEV
Niipea kui küla selja taha jääb, tervitab meie kolmest kampa jälle ookean. Täna on märksõnadeks mõnusad laudteed, kivid, õitsvate kaktuste mered, vanad kaitserajatised ja pisikesed tornid. Vaated on taaskord nii ilusad, et raske oleks ümber harjuda.
Algatuseks pean aga uuesti mainima eilse päeva üht meeldejäävat tegelast — Inglise vanaprouat, mitte just sportlikus tippvormis, pisut pontsakas ja liikus nii aeglaselt, et isegi meie selfie’d jõudsid üles laadida enne, kui ta meetri edasi jõudis. Aga oi, kui graatsiline ta oli! Vahepeal hüples nagu baleriin (liialdus muidugi), siis jälle tantsiskles, justkui mängiks 80ndate diskomuusika. Klapid peas, omas maailmas. Kord meie ees, kord taga.
Tark ei torma. Vanematel inimestel siin rajal on selgelt oma rütm ja rahu, millest meil oleks ühtteist õppida.
Mereäärne sirge tee on küll tore… noh, vähemalt alguses, aga pikalt kõndides hakkab juba kerge pausi isu peale tulema. Mari googeldab meile kiirelt kohvikoha ja lõpuks maandume ühes täiesti keskmiselt tavalises kohvikus. Jah, ma olen õppinud siin kohvi jooma. Ekstreemsed olud nõuavad ekstreemseid tegusid. Teenindaja soovitusel proovime tema lemmikkooki. Kahjuks meile see nii väga ei maitse, aga vähemalt saame istuda ja jalgu puhata.
Täna on ametlik Marist lahkuminemise päev. Tema valib tõusud ja seiklused, meie Ahtoga maantee-äärse ja kogu selle juurde kuuluva – tolmu, rohke päikese ja elava liikluse.
Bensukas teeme joogipausi ja mõne aja pärast teises kohas saia- ja pitsapausi. Saia osatakse siin küll imehästi teha. Pealtnäha polegi midagi erilist, kuid maitse on üleloomulikult hea.
“Meie tee” ja “Mari tee” ühinemiskohas suundume ta soovitusel samale rajale. On tõesti mõnusam ja varjulisem, kui mööda palavat, tolmust ja heitgaasilist asfaltteed sõtkuda. Leiame end metsast, kus tõuse praktiliselt polegi. Tee viib sinka-vonka kergelt üles-alla mööda looduslikku maapinda nagu lapsena Paralepa metsas.
Kõnnime paralleelselt jõega kuni jõuame ületuskoha ja sillani. Mitmed rõõmsameelsed palverändurid (Mari k.a) sulistavad siin nagu saarmad külmas vees. Mul pole isu pastlaidki jalast ära võtta. Teeme mõned pildid ja astume edasi ning kohe saame aru küll, miks siin strateegiline puhkuse koht on. Vaatan teed ja mida kaugemale silm ulatub, seda ülepoole pea läheb.
Kui oleme kaks “mäge” ära vallutanud, tõdeme, et ei pea ilmtingimata palverändurite ideaalkuju kehastama. Lõikame rajalt natuke nurka ja säästame paar kilomeetrit jalavaeva. Tasu saame üsna pea. Nimelt unistab Ahto sidrunitest, mis aedades puu küljes ripuvad. Enamasti jäävad need kättesaamatuks, kui just ei taha üle aia hüpata. Meie ei taha. Aga siis, just selles lõikamiskohas avaneb võimalus paar sidrunit kaasa napsata. Kummalegi üks ja sööme koos koorega. Küll maitseb hea!
Tänagi annavad hellad jalatallad umbes 15 kilomeetri peal märku, et on piisavalt astutud. Viimane lõik öömajani tundub taaskord lõputu. Muudkui kõmbi ja kõmbi, aga kuhugi ei jõua. Viimase puhkepausi teeme 15 minutit enne kohale jõudmist.
Majutus on super nii seest kui väljast. Sisseregistreerimisel küsitakse kohe, kas vanaema tehtud suppi ka soovime. Muidugi soovime. Kõik soovivad! Järgneb üleüldine pesupesemine aias välikraanikaussides. Meid on siin suur rahvusvaheline seltskond: rootsi tädid, taani kutid, üks hollandlane, Moonitädi, teisest öömajast tuttavad portugaallased ja paar üksikut rändurit. Kõik tunduvad toredad… kuni saabub öö.
Tere tulemast Camino Öösümfooniale: norskamine kõmiseb sügava bassina, kellegi plätud laksuvad täpse rütmina, uksed-aknad sulguvad ja avanevad nagu kitarrisoolod. Vahepeal lipsab kellegi teki alt sekka mõni ootamatu, ent inimlikult maiselt pröökav puhkpillinoot, mis rikastab öist helipilti tagasihoidmatul ja piinlikul moel. Keegi rändab keset ööd kolm korda heade mõtete ruumi – võib-olla üks hing, võib-olla terve trio –, lisades korduva motiivi öisesse partituuri. Ja hommikul – laksti! – süttivad tuled nagu halastamatu fanfaar, paisates orkestri päevavalguse meeldevalda. Romantiline palverännak? Pigem nagu ellujäämiskursus.
Ärkame uimaste ja suhteliselt viimastena. Suur seltskond on juba hommikusöögilauast üle käinud ning oma teed läinud. Siin peitubki Camino võlu – kui tahad olla üksi, saad olla üksi. Kui tahad seltsi, leiad selle. Kui tahad magada, siis hoia silmad kinni. Kui tahad enne päikesetõusu juba poolel maal olla, hakka aga astuma.
_________________________________________________________________________________________
LISAINFO
Neljas öömaja: Albergue Casa da Carolina (hind: 20 eurot)
_________________________________________________________________________________________