Camino Portuguese Coastal Route
14.04.2024–30.04.2024
Vila Praia de Âncora – A Guarda
6. PÄEV
Hommik algab sellega, et jätame hüvasti oma “meeldivat vaadet” pakkunud hotellitoaga. Sellist hetke isegi ei teki, et jääks korraks seisma ja mõtleks, et noh… kas jääme igatsema ka. Ei jää. Oli täpselt selline koht, kus sai magada ja nüüd ongi kõik.
Astume välja promenaadile ja leiame umbes 150 meetri kaugusel ühe restorani (eks ole ju juba kõnnitud kah), tellime kohvid ja pitsasaiad ning istume maha ja teeme seda, mida sellistes kohtades kõige paremini teha saab – vaatame ookeani ja inimesi. Ühed rühivad seljakotid seljas sihikindlalt edasi, teised lihtsalt on – naudivad hommikut, päikest ja elu. Kõrvalasuv kalaturg sumiseb nagu sipelgapesa. Meie? Meie istume. Ja istume veel natuke. Sest miks ka mitte.
Mari, muide, pani eile siit veel edasi ja lõpetas päeva 40 kilomeetriga.
Neljakümnega.
Kohvi rüübates ja elu jälgides triivivad mõtted täiesti suvalisse suunda: kuidas Ahto ema siia elama sobituks? Vaikne linnake. Meri. Kohvikud. Turud. Soojad, jutukad õhtud promenaadil. Ausalt öeldes päris hästi sobituks. Kujutame teda juba ette üle tee kortermajas elamas, hommikuti turult värsket kraami toomas ja õhtuti kohalikega lobisemas. Keele õpiks ta ilmselt kiiresti ära. Mitte, et ta ise sellest mõttest teadlik oleks või et ta isegi tahaks… aga me mõtleme nii.
Täna on kuidagi teistsugune tunne. Kott ei tundu nii raske ja samm on üllatavalt mõnus. Ma ei tea, kas asi on selles, et sai kauem magada või lihtsalt teadmises, et peame arvestama vaid iseendaga, aga igal juhul on kuidagi kerge olla. Isegi jalad ei protesteeri nii väga.
Kõndides lähevad mõtted jälle uitama. Seekord juba ohtlikumalt. Et mis siis, kui ei lõpetakski Santiagos? Et läheks edasi. Prantsusmaale. Sealt edasi Inglismaale. Vahepeal peatuks, kus meeldib, ja liiguks edasi siis, kui jälle tunne tuleb. Selline mõte, millel ei ole suurt praktilist alust, kuid mis tundub samas täiesti tehtav, kui sa oled eemal tsivilisatsioonist, igapäevastest kohustustest ja kodustest mõtetest; kui sa parasjagu kõnnid ja sul ei ole kuhugi kiiret.
Enne kui jõuan selle mõttega väga süvitsi minna, oleme juba Portugali viimases linnakeses, mille nimi on Caminha. Siin peaks olema sadam ning peaks paadiga üle jõe Hispaaniasse saama. Pärast kiirest poepausi võtamegi suuna sadama poole. Ostame piletid, joogid ja istume ootama. Jutustame, ma broneerin järgmist öömaja ja siis täiesti ootamatult kõlab kõrvallauast sulaselges koduses keeles: “Tore eesti keelt kuulda.”
See on alati veidi kummaline hetk, kui oled justkui täiesti oma mullis ja siis keegi lihtsalt astub sinna sisse. Mitte just ebameeldiv, aga natuke naljakas ja kohmetu. Tegemist on pealtnäha täiesti tavalise keskealise mehega, kes on tulnud siia oma mõtteid korrastama. Paarist sõnast saab kiiresti vestlus ja kuidagi märkamatult veedamegi ülejäänud päeva kolmekesi.
Ülesõit möödub kiirelt ning meeleolukalt – vesi pritsib riietele, kui paat kihutab, ja karismaatliline kapten räägib midagi väga elavalt, kahjuks ei saa sellest mitte midagi aru. Ja siis olemegi kõik Hispaanias. Koos sellega ka tund aega ajas edasi.
Esimesed sammud uues riigis algavad loomulikult väikese tõusuga, kuid sellele järgneb ilus metsatee, selline roheline ja rahulik, mis teeb selle tõusu kohe tasa.
Jõuame A Guardasse ja maandume linnaplatsil välikohvikus. Istume, joome, oleme. Paari tunni pärast on selge, et nüüd lähevad meie teed lahku. Hüvastijätt on lihtne ja kuidagi loomulik. “Kui elu tahab, kohtume veel.” Ja see tundub täpselt piisav.
Õhtuks jõuame oma uude öömajja ja kontrast eelmisega on päris suur. Vana klooster, mis muudetud hotelliks. “Endine klooster” kõlab ju nagu palveränduri jaoks täpselt kümnesse valik, kas pole? Fuajees võetakse meid sõbralikult vastu ja tekib tunne, nagu just meid siin kõik need aastad oodatud ongi. Pakutakse tervitusampsu ja -lonksu, me ei hakka vastu vaidlema.
Tuba on väike, aga kuidagi väga õige. Rõdu, vaade lahele, all on pood ja õhtune sume melu – kõik on olemas. Pikutame natuke ja märkan, et pahkluu on üles paistetanud. See teeb veidi murelikuks, kuid siiski täiesti vabatahtlikult olen nõus veel õhtu eel välja jalutama ja poodi minema.
Ja millalgi selle jalutamise ajal saan aru, et mulle meeldib siin Hispaanias. Rohkem veel kui Portugalis. Keelest küll ka siin aru ei saa ja rääkida ei oska, kuid inimesed suhtlevad ikkagi – naeratavad ja seletavad midagi. Mina noogutan ja ütlen “sí-sí”, teadmata, millega ma täpselt nõus olen. Aga see ei tundugi oluline, sest naeratus ise paistab siiras.
Täna on hea päev olnud. Võib küll voodis piknikku pidada ja tuima näoga telekast filmi vahtida kuni silmad kinni vajuvad. 🙂
_________________________________________________________________________________________
LISAINFO
Viies öömaja: Hotel Convento de San Benito (hind: 64 eurot)
_________________________________________________________________________________________