Camino Portuguese Coastal Route
14.04.2024–30.04.2024
Porto – Vila Chã
2. PÄEV
Ärkan enne kukke ja koitu. Kui lõpuks kella vaatan, on 05:22. Ma ei suuda ära imestada, et nii vara ärgata oskan. Plaan oli kell 7 startida, tundub, et läheb libedalt.
Hommikune algus on paljutõotav. Jalutame rõõmsalt mööda Porto vaikseid tänavaid. Ilm on soe, linn ärkamas, mõned matkajad kõnnivad meile vastu, teisi näeme kaugemal enda ees. Umbes poole tunni pärast hakkab rõõm kaduma. GPS juhatab meid valesse suunda ja ühel meist, kes telefoniga ei tegele ning usaldab oma sisetunnet, saab kannatus otsa. Konflikti pinnas on viljakas nagu Douro org. Korraks tundub, et aitab küll – keerame otsa ringi ja läheme koju tagasi. Kuid kui kolmest eri suunast arvamused avaldatud saavad, kõnnime edasi. Süda rahul, jalad jälle ootusärevad.
Eesmärk nr 1 oli niisiis jõuda sillani, kust avaneb nii uhke vaade, mis võiks isegi Instagrami algoritmi kokku jooksutada. Ponte Luís I – Porto üks tuntumaid sümboleid ja tõeline insenerikunsti pärl. Ehitati 1886. aastal Gustave Eiffeli õpilase, Téophile Seyrigi juhtimisel (tänks, Google, ma poleks ealeski ise seda fakti teadnud!), ja valmis täies ulatuses raudkonstruktsioonidest. Kahetasandiline sild ühendab Porto ja Vila Nova de Gaia linna – ülemisel tasandil liiguvad jalakäijad ja metroo, alumisel autod ja samuti jalakäijad. Meie oleme muidugi kõrgemale tasandile sattunud. Otsustame veidi uudistada, kuid poole silla peal hakkavad jalad kahtlaselt värisema ja pöördume tagasi. Kõrgust ikkagi ligi 45 meetrit! Aga vaade on muidugi seda väärt – Porto vanalinn ja Douro jõgi meie jalge all.
Camino de Santiago Porto raja ametlik alguspunkt asub Sé do Porto ehk Porto katedraali juures. See massiivne romaani stiilis kirik on linna üks vanimaid ehitisi, ehitus algas juba 12. sajandil. Katedraal ei ole seega mitte ainult vaimne ja ajalooline maamärk, vaid ka palverändurite kohtumispaik. Just siit lähevad paljud teele, seljakotid seljas, mõtted ja ootused omavahel lootusetult krussis, ja pilk uudishimulikult horisondil.
Tee katedraali juurest alla promenaadile on i-me-li-ne.
Sarnaselt Tallinnale kuulub ka Porto vanalinn UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kitsad munakivitänavad ja neid ääristavad värvilised majad, mis on üksteisele nii lähedal, et hommikul võiks vastasnaabrit aknast suisa kättpidi tervitada… lõputud trepid… ja kirikud, mis on suuremad kui meie hetkeunistused – see on juba praegu üks mu lemmikuid teelõike.
Liigume muudkui allapoole, kuni jõuame Douro jõe äärde. See peaks nüüd meie saatjaks kohe mitu päeva olema. Vahepeal saab sellest lihtsalt Atlandi ookean. Külm ja tuuline ookean, mis mu tundlikud kõrvad peaaegu ära viib. Ilm ei ole just jahe, kuid jope kapuuts istub peas nagu liimitud. Peagi annavad ka esimesed vesivillid väikeste varvaste all endast märku. Teip peale, teine paar sokke jalga ja edasi. Camino ei halasta.
Teel jääb silma palju vanemaealisi rändureid – kes üksi, kes kambakesi. Väga inspireeriv! Samuti torkab silma kohalike spordilembus – pargis teevad kõik midagi: tõstetakse hantleid; sirutatakse end joogamatil; joostakse, nagu oleks tööle hiljaks jäämas.
Ühes ookeaniäärses restoranis teeme väikese kohvipausi. Mina ja mu võileib istume mõnusasti maha, kuigi peas on mure – kas jalad pärast puhkust enam püsti tõusta tahavad? Õnneks tahavad ja jaksavad ka.
Õhtuks jõuame tagasihoidlikku, ent kodusesse albergue’sse. Uksest sisse astudes seisan silmitsi kohe narivoodite reaga – lihtne ja konkreetne sisenemine. Vasakul kööginurk, paremal suur (söögi)laud ja toolid. Teises toas veel kuus kahekordset narivoodit. Meid juhatataksegi sinna. Minu voodi on paremal esimene – strateegiline asukoht, et olla esimesena duši all ja viimasena toast väljas. 🙂
Pärast kiiret värskendust pakime end kokku ja läheme süüa otsima. Väike küla, hiline kellaaeg, veab, kui üldse midagi leiame. Otsustame, et esimesest avatud putkast piisab – ei hakka unistama mingist vegan-fusion-gluteenivabast restoranist. Tulemus oli üle ootuste hea: mulle küüslauguga krevetid, Ahtole burger ja Marile steik. Pärast sööki tabab täiskõhutunne nii ootamatult, et jään peaaegu laua taha magma. Sel hetkel mõistan, et väsimusel ei ole kella – see tuleb siis, kui ise tahab. Teeme veel kiire poetiiru ja suundume albergue’sse tagasi.
Õhtuks on meil täismaja, kuid absoluutselt kõik on viisakalt vaiksed ja “omaette”. Minu vastasvoodis elab üks vibalik kohalik, kel silmad säravad, justkui oleks Camino tema isiklik rada ja leiutis. Magama jäämine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata. Väsimus on tohutu, aga uni käib oma radu. Ärkan öö jooksul mitu korda ja hommikul olen üleval juba enne äratust. Ja see, mu sõbrad, on tõeline ime. Kui Vibalik silmad lahti teeb ja näeb, et tema kaaslane on juba ärganud, ronib ta kibekiirelt oma teise korruse voodist trussade väel alla ja hakkab tegutsema. Tundub, et motivatsiooni on sel duol külluses.
Äratus kell kuus, teele asume kell seitse. Camino jätkub.
_________________________________________________________________________________________
LISAINFO
Teine öömaja: Vila Chã “São Mamede” pilgrim hostel (hind: 10 eurot)
_________________________________________________________________________________________
