Camino Portuguese Coastal Route
14.04.2024–30.04.2024
Vila Chã – Apúlia
3. PÄEV (16.04.2024)
Hommik algab rahulikult. Pikalt on vaikus, siis aga – pauh! – korralik sagimine. Iga nurga taga keegi kohendab varustust, sahistab magamiskoti kallal või püüab vaikselt taskulambivalgel leida kadunud sokki. Mulle selline hommikune aktiivsus hästi ei istu. Eelistan rahulikku ärkamist ja hoian meelega viimaste sekka, kes end voodist välja veeretavad. Las maailm tormab. Pealegi puudub mul veel täpne plaan, kuidas oma puujalgadega teise korruse voodist alla saada.
Pestud. Pakitud. Söödud. Teele!
Tänagi lookleb meie rada mööda laudteid otse Atlandi ookeani kõrval. Pean tunnistama, et varahommikutes on mingi sõnulseletamatu võlu. Päikesetõus, uduhõlmas silmapiir… lained kiiguvad rahulikult edasi-tagasi, nagu hingaks ookean omas rütmis. Kõnnin ja vahin ringi ning avastan, et ma lihtsalt ei oska kiirustada. Või noh, pigem ei taha ka. Isegi hirmujutud, et voodikohast võib ilma jääda, kui varakult pärale ei jõua, ei pane mind kiiremini liikuma. Miks peakski? Kui ühte kohta ei saa, saab teise… või kolmandasse. Milleks stressata, kui võib lihtsalt edasi tatsuda ja elu usaldada? 🙂
Mõtlen jälle, kui äge ja samas üllatav on näha nii palju vanemaid inimesi Caminot kõndimas. Meie ette satub täna korduvalt üks pensioniealine inglanna – tõeline legend. Ma ei tea tema nime, aga vaimselt oleme juba ammu sina peal. Tema kõnnistiil on omaette kunstivorm: kõrvaklapid peas, kerge tantsusamm ja täielik muretus. Ta ei jookse ega rabele, vaid lihtsalt voolab rajal nagu Earl Grey tee kannust portselantassi.
Ilmselt tema jalad veel ei suitse, sest ta teeb üsna tihti puhkepause – nii tihti, et jõuame talle pidevalt järele ja siis jääme jälle maha. Tekib lausa tantsuline sinusoid: tema ees, meie taga; tema taga, meie ees. Kui jälle näen, kuidas ta oma muusika rütmis edasi liugleb, kisub mul suu iseenesest naerule. Samm läheb kergemaks.
Mõtlen, et kui mina kunagi tema vanuses nii kergel sammul ja rõõmsal meelel Caminot läbi tantsin, siis on küll elu hästi elatud.
Tuul puhiseb, päike paistab ja väsimus annab järjest rohkem tunda. Eilsed lühikesed püksid ja päikese alahindamine on tagajalgadele päris tulise jälje jätnud. Tunnen, et isegi läbi pikkade pükste toimub küpsemine edasi. Valu muutub nii intensiivseks, et enam ei saa arugi – on see sisemine või välimine. Mida päeva lõpu poole, seda hullemaks läheb.
Rajal toimub mingi veider maagia viitadega. Kui silt lubab, et öömaja on kolme kilomeetri kaugusel, võib üsna kindel olla, et see tähendab vähemalt viite. Võib-olla on silt õige, lihtsalt jaksu on vähem kui kilomeetreid? Ja need viimased paar kilomeetrit… on kui Camino väike põrguversioon.
Pisut enne lõppu juhatab tee meid ookeani äärest paar sammu eemale, sest golfiväljak pressib vahele. Soovitan lingil klõpsata ja vaadata, kui äge see koht videos paistab.
Jalalihased karjuvad, kui korrakski seisma jään. Seega peatuda ei tohi. Hakkame vaikselt isegi Marile järele jõudma. Nägime teda vist viimati… hommikul? Ta tundub täiesti väsimatu. Kui ta lõpuks kätte saame, algab lõpuspurt – sääremarjad põlevad ja jalatallad muutuvad nii tundlikuks, et isegi varjudele astumine tekitab piina.
Uskumatu, aga kohal!
Hostel-albergue on väga armas. Uurin privaattoa võimalust ja saamegi Ahtoga viimase. Mari maandub seekord keldrikorrusel. Mul puudub inimeste ja naril üles-alla ronimise soov. Kummalisel kombel maksame kõik voodikoha eest 20 eurot.
Vahepeal käib Ahto mulle uudist teatamas: Inglise proua tuli samasse albergue‘sse ja polnud üldse väsinud olemisega! Teadmine, et ka tema päev turvaliselt lõppes, mõjub kuidagi kosutavalt.
Kukun sõna otseses mõttes voodisse, mõtlemata oma käike läbi. Urina saatel ajan end uuesti püsti ja komberdan kõrvalruumi. Praegu on hetk, mil vaimne tugevus on täiega proovile pandud. Minus ärkab jonnakas matkasõdalane, kes tahab ise hakkama saada.
Teen väikese uinaku, käin duši all ja istun kööki elektrolüüte jooma. Jutustan ühe Californiast pärit naisega. Tema alustas oma rännakut Portost, nagu meiegi. Algul oli ajutiselt leitud kaaslasega, aga siis otsustasid eraldi minna, kuna liikumistempod ei sobinud ja pealegi oli tema tulnud siia üksindust otsima. Väga zen.
Tatsame Ahtoga poodi. Esimesed viis minutit on jalad nagu kaks kuuma kivi, kanged ja passiiv-agressiivsed. Umbes viie minutiga suudan juba normaalsemalt kõndida. Õhtu möödub kolmekesi köögis – sööme ja lobiseme. Isegi majaomaniku väike chihuahua on platsis ja nurub paremaid palasid. Saab ka.
Magada on mõnus… kuni koer haukuma hakkab. Ausalt, hetkeks käib peast läbi mõte välisuks lahti teha, et vaikust saada. Hiljem kuulen, et ka keldris ärgati haukumise peale.
Hommik. Jälle liiga vara.
Kell on kuus. Ma ei mõista, miks nii vara peab alustama. Hea küll, saan aru, et ilus aeg, ilm on jahedam ja kiiremini saab päev tehtud… aga ikkagi. Tulime ju nautima?
Jalad valutavad. Meel on rõõmus. Camino jätkub.
_________________________________________________________________________________________
LISAINFO
Kolmas öömaja: Home of pilgrims d`Apúlia (hind: 20 eurot)
_________________________________________________________________________________________