Camino Portuguese Coastal Route
14.04.2024–30.04.2024
Anha – Vila Praia de Âncora
5. PÄEV
Oleme ühed viimastest, kes end hommikul maast lahti saavad. Ja päris viimased, kes pärast hommikusööki hostelist välja venivad. Selline rahulik kulgemine… või siis totaalne kohusetunde puudumine ja organiseerimatus – sõltub vaatenurgast.
Kas mainisin, et eile õhtul pakuti söögimajas 2 euro eest vanaema tehtud suppi? Sellist, mille koostisosad ilmselt paari tunni eest veel rõõmsalt peenral oma parimat elu elasid. Väga hea oli. Nii hea, et läksin häbenemata teisele ringile. Vanaema oleks uhke olnud.
Hommikusöök on täna klassikaline: helbed piimaga, üks õun ja määrin entustiastlikult kaks moosikuklit valmis. Ahto enda oma ei taha. Ühe söön ära ja teise pakin teele kaasa.
Samal ajal askeldavad meiega koos veel Hollandlane ja Moonitädi, kellele kangesti meeldib oma telefoniga lilli pildistada. Tema saab oma hüüdnime sellest, et kaotame ta ühe moonivälja peal ära. Hiljem passime pidevalt selja taha, kuid teda me enam ei näe.
Tänane teekond viib meid üle mingi suure silla ühte suuremasse linna. Vaade on ilus – katused, jõgi, jahisadam… kõik on olemas. Linnade nimesid ma enam ei üritagi meelde jätta. Tundub, et siin riigis on vähemalt viis erinevat linna või küla lihtsalt kokku surutud ja siis vaadatud, mis välja tuleb. Piirid, kust üks algab ja teine lõpeb, on minu jaoks juba ammu olematud. Iga uus asustus on lihtsalt “järgmine koht, kus jalad valutavad”. 🙂
Pärast väikest poeskäiku asume rannateed otsima. Teed pole keeruline leida – sinna jõudmine on veidi tüütum. Jalad annavad endast igal sammul märku. Eriti pahkluu. Nahk on juba kahtlaselt tumedamaks tõmbunud ja peas vilksatab mõte: “palun mitte jälle”. Teine jalg veel mäletab oma kukutud rebestust, ei olnud tore.
Kuidagi jõuame lõpuks ookeani äärde välja. Ja siis – täiesti eikusagilt – hüppab ühe vana kaitsetorni tagant välja Mari. Vahetame kiirelt paar sõna ja läinud ta ongi. Nagu viirastus, kes korraks ilmub ja siis jälle kaob.
Valu jalgades ei kao kuskile. Iga samm annab tunda ja iga peatus tundub olevat karistus, sest uuesti liikuma saada on veel valusam. Kuidagi nagu tasakaalus. Premeerime end puhkepausiga ookeani ääres. Leiame mingi ruudukujulise punaste glasuurplaatidega kaetud… ehitise?, kuhu end pikali visata ja lõunat süüa. Menüüs on oliivid, hommikune moosisai, apelsinimahl ja pakk vorsti.
Kõht saab täis, aga kõva pind teeb üsna ruttu kangeks. Kondid valutavad, selg valutab, jalad valutavad. Mis toimub? Kas nüüd ongi käes “vanus enne ilu”? Samal ajal jalutavad meist mööda reipad seljakotid. Kuidagi elujõulisemalt.
Edasi järgneb siiani üks mu lemmiklõike. Väike tõus ja siis mõnus männine parkmets. Päike paitab, õhk lõhnab hästi, tuju on hea, ümbrus on ilus ja korraks tekib isegi tunne, et kõndida on mõnus.
Tagasi alla jõudes võtame tempo maha. Istume. Ei tee midagi. Vahime niisama ja arutleme, kuidas isegi vanad inimesed meile pika puuga tempos ära teevad. Samal ajal möödub meist kolmene tüdrukute kamp – pakun puusalt, et poolakad. Tempo on selline, et nad oleksid võimelised meist ka ühel jalal selg ees hüpates mööduma. Vahime edasi. Kumbki ei lausu sõnagi.
Mõne aja pärast rollid vahetuvad – nemad istuvad, meie paneme edasi. Jõuame jälle Marile järele ja möödume temastki, kui ta kivimüüri peal pikutades parasjagu pausi peab. Siit alates tekib mingi veider võistlusmoment ja vaatepilt võib olla üsna koomiline – kahe seljakotiga tüüp kimab ees, lonkav kaaslane komberdab tema kannul, valutav pahkluu nende järel.
Viimane teelõik viib meid rannaliivale. Meri, päike, tuul, elav rannapromenaad ja see tunne, et kohe-kohe saab puhata. Esimest korda kogu reisi jooksul oleme endale turistika broneerinud, et uut öösümfooniat vältida. Ootused on suured.
Ootused: privaatsus, suur telekas, oma vannituba, vapustav vaade.
Tegelikkus: üks aken vaatega kuhugi… kohta (???), A4-formaadis telekas
Uni on tegelikult päris hea. Õhtusöögiks on kahepeale üks topsitäis küüslauguseid oliive ja kogu lugu.
_________________________________________________________________________________________
LISAINFO
Viies öömaja: Abrigo do Portinho (hind: 45 eurot)
_________________________________________________________________________________________