Igal teisipäeval ja reedel käib meil koristaja. Tema nimi on Jasmine ja me oleme ühevanused. Täpselt kell kaheksa hommikul koputab ta uksele ning annab sellega märku, et ta on kohal. Ta kraamib köögi, riisub hoovis mahakukkunud puulehed, puhastab aknavõred tolmust, vahetab ja peseb voodipesu, korrastab vannitoa ja kõige lõpuks peseb põrandad. Ta küsib alati, kas meil on tarvis ka riideid pesta, kuid siiani oleme selle väikese tööga ise hakkama saanud.
Jasmine ei söö ei sea- ega veiseliha. Tavaliselt, kui keegi meile tuleb, siis pakume neile omatehtud sööki. Huvi pärast. Et mida arvatakse siinpool Maad. Elle võtab alati rõõmuga vastu, sööb ja kiidab ja on natuke kade, et mul selline mees on, kes süüa teeb. Ahto eriroog on salatid ja riisi-köögivilja-veiselihapada. Jasmine ei võtnud meie tehtud toitu vastu. Selle asemel tegi ta suured silmad ja ütles, et ta sööb ainult kana, kala ja lammast.
Miks nii? Ta ei osanud vastata muud, kui et tema peres keegi ei söö siga ega veist. Isa sõi, aga isa suri ära ja keegi teine pole seda ära õppinud. Mina ootasin tegelikult mingit usulist põhjust, aga see selleks.
Alati kui me Jasmine’iga räägin, siis mul on tunne, et ta vaatab mind kui veidike poolearulist. Kui ma näitan talle pilte Eestist, räägin Eesti talvedest, oma 98-aastasest vanaemast või oma koerast, vaatab ta mulle oma suurte mustade silmadega otsa, vangutab hindulikult pead ühele ja teisele küljele ning ütleb: „Oooooh!“
Kui jutt läks koduloomade peale, ütles Ahto Jasmine’ile puhtsüdamlikult, et meie Eestis armastame oma koduloomi, me sööme neid. Selle peale tegin mina suured silmad ja Ahto sai aru, et midagi läks viltu. Jasmine’i silmad olid minu omadest veelgi suuremad ja suu ka natuke lahti vajunud. We feed them. Feed them! Me kõik saime peatäie naerda. Igaüks erineval põhjusel.