Ükspäev, kui tulime ei-mäleta-kust (tõenäoliselt ujumast), sattusime täiesti juhuslikult Telewiz’i ette. See on sama mis Telecom Fijil või Elisa Eestis. Kasutasime juhust ning momenti ja ostsime kohe ka kohaliku SIM-kaardi ära. Kaart maksab 50 baati + kõneaeg. Ostmisega kaasneb ostja nn registreerimine. Annad oma passi (ID-kaardist piisas ka) ja nimi seotakse kaardiga. Pidavat andma selle eelise, et registreerimata SIM-kaardiga ei pruugi kõikjal Tais levi olla. Eriti just lõunaosas. Meile igatahes valikut ei jäetud ja lasin end registrisse kanda.
Eestisse helistamine maksab 40 THB/min. See teeb tervelt üks euro minuti pealt! Võrdluseks: Saksamaale helistamine maksab 4 THB/min. Võrdluseks: 50 baadi eest saab nii palju riisi, et kaks päeva on kõht täis.
Võtsime niisiis 200 baadi eest kõneaega ning Ahto sai koju ühe lühikõne teha. 4-5 minutit kvalifitseerub lühikõnede alla. Selle ajaga ei jõua veel jutu sisule lähedalegi. Paari inimesega näiteks ei ole mingi vaev kaks tundi lihtsalt maha rääkida. Mis sellest, et teine elab võibolla 2 minuti tee kaugusel, ikka lobiseme kaugjuhtimise teel. Telefoniga tulevad telefonijutud ja need on aeg-ajalt isegi produktiivsemad kui kokkusaamised.
Fakt: viimase viie kuu jooksul on mu telefon helisenud vähem kui viiel korral. Facebookid ja Skype’id ja Whatsid ei lähe arvesse. Mitte et neidki meeletult palju tuleks. 
Ma olen nii ära harjunud, et mõte tagasi harjumisest tundub juba natuke naljakas.
