Neljapäev, 28. aprill
Kell on 12:20. Astume Koh Tao’lt saabunud praamile, et alustada sõitu mandrile, Suratthani suunas. Valin vahelduseks siseruumi mugavad istmed ja teleekraan näitab “Võimatu missiooni” 4. osa viimaseid minuteid. Reis Malaisiasse võib minu poolest alata.
Kell on 12:35. Praam väljub. Film on algusest peale jälle mängima pandud. Minu paremal käel akna all istuv neiu tatistab ja köhib vahetpidamata. No tore! Siis aga hakkab nihelema, sügab selga ning uurib pingsalt oma tooli seljatuge. Paar minutit hiljem haarab ta koti ning kolib mujale. Vaatan filmi edasi ja vahepeal jälgin kõrvalistet. Korraga märkan Fijilt Nadi hotellist tuttavat olendit. Veelgi toredam! End priskeks söönud lutikas ajab meid otsemaid üles tekile.
Leiame uue istumiskoha üksikute valgete pilvede ja sooja päikese all. Ümberringi võtavad napis riietuses poisid ja tüdrukud ideaalsest puhkuse ilmast veel viimast. Paneme kumbki kõrvaklapid kõrva ning kaome oma maailma ära.
Ükshetk osutab Ahto sõrmega merele. Näen delfiine ujumas. Vau! Päriselt ongi delfiinid või? Vahepeal hüppavad täies ulatuses veestki välja. Nõnda nagu filmis. Unustamatu hetk. Olen üllatusest niivõrd üllatunud, et ei taipa isegi pilti teha. Mõtlen nende peale terve ülejäänud praamisõidu.
Kell 16:30 jõuame hotelli. Meid võtavad vastu lahked inimesed ja kena puhas tuba. Peseme kiirelt reisibatsillid maha ja läheme kino otsima. Kaardilt vaadatuna on võik väga lihtne – mine aga julgelt üle tee ja hoia paremale. Tegelikkuses aga… Jõuame hiigelsuure ristmikuni, mille ületamine jalakäijana näib võimatu. Ka liiklejad saadavad meile kaastundlikke pilke. Jalutame veidi tagasi, ristmikust eemale, ning ületame laia sõidutee jooksusammul.
Hiiglasuur ostukeskus teeb meile hetkega 1:0. Kõnnime ringi, pead kuklas või selja taha käänatud. Ahto ostab mulle Starbucks’ist Key Lime Pie frappuccino ja sellest saab mu lemmikjook.
Turnime korruselt korrusele. Otsime treppe ja kino taga. Avastame, et kinokorrus on suletud ja pöörame kurvalt ringi.
Ahto tunneb, et kohvi teeks ta tuju rõõmsamaks ja annaks indu järgmise kino otsimistalgute tarvis. Ta leiab omale meelepärase leti, vaatab spontaanselt paar korrust ülespoole ning jõllitab “Kapten Ameerika” plakatiga tõtt. Hea tabamus! Mõelda vaid, ja me oleks juba tänavail uue kino otsinguil olnud… Suletud oli niisiis kino vastas olev konverentsisaal. Duh!
Kohvi käes, suundume plakatite poole. Kinoga samal korrusel on Fun Planet kõikvõimalike mänguautomaatidega. Vaatan kohalikke fun‘nivaid tiinekaid, teen pilti ja kepslen Ahtole järele ning hüüan, et siin on nii lahe!
Kinos näidatakse vaid “Kapten Ameerikat”. Võdistan õlgu, sest mulle meenub, kuidas ma eelmise osa sellest CC Plaza‘s lihtsalt maha magasin. Pärast mida lubasin Ahtole, et mina s e d a filmi rohkem vaatama e i t u l e. Kes on maailma parim sõnamurdja, mmh?
Filmini on 30 minutit aega. Sööme kahepeale ära poolteist suurt pakki popcorn’i. Meenub, et ei olegi päeva jooksul midagi söönud, kui üks pannkook hommikul enne praami. Pärast toda avastust läheb kõht veelgi tühjemaks. Ahto ostab kõige suurema paki juurde.
Kell on 18:40 ja istume saalis number 5. Tegemist on ingliskeelse seansiga, mistõttu saal on pooltühi või pooltäis, kuidas keegi soovib. 30 minutit vaatame kõiksugu reklaame ja treilereid. Korraga ilmub ekraanile kiri “Palume püsti tõusta – hümn kuninga auks”. Kõik kargavad püsti, mina kaasaarvatud. Ahto on veidi aeglasem ega loe teadet, mis ekraanile tekkis. Tõuseb püsti, vahib enda ette ja taha ning on väga nõutu. Miks me püsti tõuseme? Mida me nüüd tegema peame?
Film, muide, on väga hea. Üllatavalt hea. Noh, kaptenameerika kohta, eks. Põnev ja huvitav ning mis peamine, ma ei mõtle kordagi selle peale, et kui kaua veel…
Seanss lõpeb siis, kui poed on juba kinni pandud. Seikleme suures tühjas kaubanduskeskuses ning otsime väljapääsu. Äkitselt ilmub üks turvamees, kes näitab meile suuna kätte. Siis aga leiame end töötajate ruumidest, koridoridest, tagaukse juurest. Väga sürr, justkui stseen filmist.
Ahto teeb ettepaneku hommikul vara enne lennujaama minekut veel šoppama tulla. Panen hotellis tema rõõmuks kella poole üheksaks helisema ja hakkame telekast filmi vaatama. Ja et siis olgu ärgatud ning šopatud.
jätkub…