Tänaseks oleme New Yorgis olnud juba kolm täispikka päeva ja need päevad on olnud väga vastuolulised. Pean end kõvasti sundima, et linn meeldima hakkaks.
Olin veidi pettunud ja nördinud, et terve nädal läheb raisku kohas, kus nii väga olla ei tahakski. Nägime küll terve rea tuntud kohti, kuid ei mingit suuremat elevust. Pean siiski tunnistama, et Halloween Ameerikamaal tundub natuke põnev küll.
Esimese päeva hommikul hotellist lahkudes otsustasime jala linna (loe: Mahnattanile) minna. Noh, et näeb rohkem ja huvitav ja saab end kuidagi miljöösse sisse elada. Oligi huvitav, aga jättis suhteliselt ükskõikseks. Manhattan esimesel silmapilgul ei olnudki midagi erilist. Pilvelõhkujaid ju varemgi nähtud. Ahto võttis Starbucksis ühe latte kohvi, kuid see lendas mõnesaja meetri pärast prügikasti – oli maitsenud justkui lahustuv kohv. Ma ütleks, et New York ise maitseb samamoodi. 😉 
Võtsime suuna Empire State Building’u poole. Ahto sõnul tuli seal üleval kindlasti ära käia. Mina kehitasin õlgu ja ütlesin: “Okei”. Ameerikale kohaselt järgnes nüüd palju sekeldust, meelelahutust ja tralli. Kõigepealt suunati meid piletite ostmiseks kolme eri kohta. Lõpuks võttis üks mustanahaline onu meil nööbist kinni ja küsis, kas sinna üles? Ootamata vastust ära, seletas ta juba hinnavärki. Võtsime hetkelise mõtlemispausi ja otsustasime tema pakkumisega nõustuda. Sibasime tüübi sabas hoonesse. Läbisime turvakontrolli, maksime tegelasele piletite eest. Seejärel tuli piletid ühes söögikohas ette näidata ja mingis pimedas ruumis oodata, kus ekraanid tutvustasid hoone ajalugu. Kui piisavalt inimesi oli ruumi kogunenud, saadeti meid edasi järgmisesse ruumi, kus ka ekraanidel ajalugu näidati, misjärel juhatati meid pisikesse kinosaali. Istusime toolidele, turvapiirded lajatasid kinni. Siis tuli mul närv sisse. Kartsin, et nüüd lennutatakse meid üles 86ndale korrusele välja. 🙂 Hoopis filmi näidati, milles Kevin Baconi hääl nähtamatu helikopteri sees linna tutvustas. Meie istmed liikusid, värisesid ja vappusid – olime ka justkui selles kopteris. Kohati oli isegi lahe ning sisemine laps minus sai oma põnevusdoosi kätte. Kuigi see raputas niivõrd tugevalt, et saalist lahkudes käis kogu sisemus ringi. Ja mitte ainult minul. Nüüd lõpuks astusime lifti, mis viis 80ndale korrusele. Viimase kuue korruse jaoks oli eraldi lift.
Vaade, mis avanes, oli muidugi võimas.
Tagasi maa peal ja võtsime suuna Times Square’i poole. Tee peale jäi Madison Square Park. Seal sõime ülihead burgerit. Park oli turiste ja pintsaklipslasi täis, kes ilmselt lõunapausi pidasid. Vaba lauda oli raske leida ja üldse ei imesta. Burks oli nii hea, et käiks või isegi iga päev.
Täiesti ootamatult jõudsime Times Square’ile. Pean tunnistama, et kodutöö oli mul väga halvasti ette valmistatud ning pidin küsima: “See ongi või?”
Väljaku ühes nurgas nägin mänguasjapoodi. Käsi püsti, kellele ei meeldi mänguasjapoed! 😉 Mul jäi lausa suu lahti ja nii põnev oli! Kohe sisse minnes keerles suur vaateratas keset poodi, natuke eemal suur liikuv ja häälitsev dinosaurus, puldiga juhitud autod ja lendavad droon-olendid kihutasid mööda poodi ringi, müüjad laulsid ning olid muidu lõbusad. Mänguasjad, mida näppida; tohutul hulgal lauamänge – pood oli iga lapse ja lapsemeelse unistus.
Pärast mängupoodi läksime Hard Rock Cafe’sse. Sellega on Ahtol mingi oma teema ning raudne must do. Üks jook, veidi filmimist ja skaibikõnesid ning tulime tulema.
Viimaseks plaaniks esimesel päeval oli Eesti Maja üles otsimine. See ka õnnestus. Ahto lasi uksekella, keegi lasi meid sisse, kuid kes – seda ei teadnud me vähemalt 7 minutit. Ootasime, uudistasime, hämmeldusime, läksime vaikselt teisele korrusele, uudistasime uuesti, kui korraga veel kõrgemalt hakkasid hääled kostuma. Meid võttis vastu kaks kohalikku eestlast. Jutustasime niisama, meile näidati maja ja saali, kus Eestist tulnud lauljad esinevad ja kus paar nädalat varem oli president kõnet pidanud. Kaks põhiteemat olid olnud Eston Kohveri vabanemine ning pagulased. Oli toonitatud, et me peame nad (pagulased) vastu võtma, sest Ameerika tegi sama eestlastega. Peame olema sallivad. Üks meiega rääkinud kohalikest tõi korduvalt välja, et kohalikke eestlasi ei saa pagulastega võrrelda – Ameerika riik ei maksnud nendele mitte midagi – ja pagulastega võrdlemine on nende jaoks solvav. Esimest korda ei saanud kohalikud ka presidendile küsimusi esitada.
Pärast Eesti Majas käimist tundsin, kuidas suur väsimus korraga kaela langes. Jalad olid rasked ja lõid tuld välja. Ligi 38 kilomeetrit ikkagi ringi trambitud. Hakkasime metroojaama otsima, sest hotelli tagasi kõndimine oli võimatu. Teekond “koju” voodisse võttis aega umbes kaks tundi.
New York ei suutnud mind veel võluda.