Kujutage ette, et broneerite endale hotellitoa New Yorgis ja mitu päeva hiljem avastate, et ööbite täisväärtuslikus lõbumajas. Just nii juhtus meiega.
Kui kunagi satub teie teele Brooklyn ja seal asuv Neptune Hotel, siis minge rahus edasi. Või kui soovite seiklusi, siis astuge julgelt sisse. Ootamatult broneerivad seda kohta turistidele välja nii booking.com, expedia.com kui ka tripadvisor.com. Kusjuures ülimalt positiivsete arvustustega. Mida sellest arvata? Kas üksikutele turistidele antakse lisaboonusena vallatlemise võimalusi?
Kõik algas pealtnäha tavaliselt, aimamata, et midagi võiks valesti olla. Esmaspäevast reede hommikuni oligi kõik rahulik. Ahto veel kiitis voodit, et nii hea mugav. Nojah, eks pidigi olema. Ööl vastu laupäeva ärkasin naisterahva valju oigamise peale, millele järgnes väga äge (äge kui ‘tuline’, ‘tormiline’) voodisamba, nii et uuesti magama jääda oli võimatu. Arvasin, et küllap on mõni liiga hoogne turist liiga lõbusas tujus. Kusjuures Ahto ei kuulnud mitte midagi.
Laupäeva õhtul, kui linnast tagasi olime ning duširuumist tulime, nägime, kuidas kamp tumedanahalisi tüüpe igaüks omaette tubadesse kadus. Ahto soovitas mul tungivalt toast rohkem mitte väljuda. Kuulsime ukse taga pidevat edasi-tagasi trampimist. Natukene ärevaks tegi. Ukselukk nägi välja pigem nõrgavõitu, üks löök ja võõrad oleksid meiega voodis olnud. Ahtol hakkas vaikselt närv sisse tulema ja pani tooli ukselingi alla. Igaks juhuks, nagu ta ütles. Nüüd pidi siis turvaline olema. Üks meist magas jälle nagu nott ja see polnud mina. Sel ööl suutsin vaid paariks tunniks uinuda. Hirm ja hääled segasid. Neid kostus juba igalt poolt – naabertoast, nende naabertoast, kõrvalt, ülevalt, alt, diagonaalis. Olin kindel, et kohalikud tulid nädalalõpul niisama lõbutsema.
Pühapäeva õhtul tuli aga tõde päevavalgele. Öövalgele sobiks vist paremini. Kui õhtule saime, olid esimsesed “pidulised” just hoogu võtmas. Laksud, huilged, oiged, voodinagin. Ja niimoodi neli tundi järjest! Pool ajast oli neil vist uks ka lahti, sest vahepeal kostus see episood uhkelt ja valjult kõigile, kel kõrvad peas. Kumbki meist ei tahtnud ninagi toast välja pista, kuigi vajadus oli. Umbes tunni pärast tekkis vaiksem hetk, kus keegi ringi ei trampinud. Saime oma käigu kedagi kohtamata tehtud. Taaskord olin naiivne ja arvasin, et nüüd on kõik, aga nali minu kulul. Keset ööd uksekell muudkui helises ja järjest saabus juurde meeshääli. Siis saabusid naishääled. Hotelli administraator näitas toad ette ning juhatas, kus miskit asub. Järgnev enam kirjeldust ei vaja.
Eelnevate ööde väsimuse tõttu sain tervelt neli tundi und. Ärgates oli kõik vaikne ja olin rõõmus, et see ulakas unenägu läbi sai. Miks me hotelli ei vahetanud? Ausalt öeldes olime niivõrd halvatud mõtlemisega ja ei suutnud uskuda, et sellisesse “ämbrisse” üldse sattusime. Või olime lihtsalt naiivsed ja arvasime, et ega see homme enam kordu…
Hetkel istume lennujaamas ja ootame Los Angelese lendu. Kolme viimase öö kogemused keerutavad veel veidi kõhus, kuid hea meel on New Yorgist ära minna. Võtame endaga kaasa ilusad mälestused päevastest linnaseiklustest ja muu katsume mälusopi tagumistesse nurkadesse peita.
Pilt on illustratiivne.