Reisid algavad enamjaolt osavasti planeerituna, kuid saatusel on alati omad plaanid. Tihtipeale saavad neist „plaanidest“ reisi tipphetked, mis jäävad meelde ning aastategi pärast naerma ajavad.
Selleks, et need ära ei kaoks, loetlen eredamad seigad siia üles:
- Liinibussiga läbi Poola Bulgaariasse. Uurin Varssavi bussijaamas teenindajalt, millisele platvormile pean minema, et Sofiasse sõita. Teenindaja vaatab mind ja ütleb, et täna küll ühtegi bussi Bulgaaria poole ei lähe ja tulgu ma kolme päeva pärast tagasi. Seisan seal nagu puuga pähe saanud. Teen kõne bussifirmasse ja reisibüroosse ja Londonis elavale Poola sõbrannale. Kõik kinnitavad, et nad ei leia midagi, mis kinnitaks teenindaja sõnu. Siiski hakkab ärevus hinge pugema. Bussi väljumisajani on mitu tundi aega ning otsustasin oodata ja vaadata, mis saab. Hea, et inimesele on kannatlikkust antud, sest buss tuli.
- Sama reis, buss Varssavist Sofiasse. Serbia piiriületuspunktis tulevad laigulised mehed bussi passikontrolli tegema. Minu oma vaadatakse nii- ja naapidi, vaadatakse mind, siis jälle passi. Selgitan, et mul läks ükskord Coca-Cola pudel kotis lahti ja seepärast on passi alumine serv „laiguline“. Vist ei usuta, sest mind kamandatakse bussist välja piirivalvurite putkasse, kus algab põhjalikum ülekuulamine – kust ma tulen, kuhu lähen, milleks lähen ja tunnistagu ma parem heaga üles, et olen tegelikult Moldovast pärit. Ei võta omaks. Seepeale küsitakse, kas ma mõnd Eesti järve ka nimetada oskan. Suure ähmiga ei tule ju meeldegi! Nimetan siis Peipsi järve ja Võrtsjärve ja suure mõtlemise peale mõne veel ning sellega jäädakse rahule. Viibutatakse veel passiga, enne kui tagasi antakse, ning loetakse sõnad peale, et nii hooletult ei tasu sellega ümber käia.
- Sofia linna lähedal asuv Vitoša mägi. Ilus talvine päev ning otsustame Inglise sõbrannaga minna üles mäkke kõndima. Sõbranna otsib ekstreemseid elamusi ja on paksust lumest vaimustuses. Kaldume rajalt pisut kõrvale ning ühtäkki vajun ühe jalaga puusani lumme, jala all veel tükk tühja maad. Kujutan juba ette, kuidas mõni kohalik „karu“ rõõmustab kaelasadanud suutäie üle. Õnneks tõmbab sõbranna mu enne välja, kuid emotsioonid on veel mitu tundi üleval.
- Kodutu öö Sitsiilias. Taormina linn (väga ilus linn, muide, kindlasti tasub külastada). Olen seltskonnaga Lõuna-Itaalia tuuril. Teeme vanakooli reisi ja reisikorraldajaks on meil põhjalikult läbi töötatud Lonely Planeti Itaalia teejuht. Meil on üks päris tore hotell välja valitud, kuid selle uksed on lukus. Otsustame, et tutvume vahepeal linnaga ja tuleme hiljem tagasi. Ka hiljem on uks lukus ning aknad pimedad. Jalutame edasi-tagasi suunas, kuid lõpuks peame kaotust tunnistama. Mõnda kallimasse hotelli ei raatsi ka minna. Päris pimedas leiame tänavalt ühe avatud garaaži ning suundume sinna. Seina ääres seisavad suured paptükid ja nende peal magame oma öö muretult ära. Jälle elevust kui palju!
- New Yorgis peatume bordellis. (link)
- Los Angeleses ei oska dušši tööle panna. (link)
- Honolulus murran sisse võõrasse hotellituppa.
- Austraaliasse lennates avastan, et reisiluba on jäänud taotlemata ja kodutu öö Honolulus. (link)
- Lutikad Nadi hotellis Fidžil (link)
- Pettus majutusega Tais, Koh Phangani saarel (link)
- Pahkluu vigastus Soomes, Kontiolahtis
- Külaliskorter Soomes, kus ootame uksevõtit üle tunni aja. Kell on umbes üheksa õhtul.
- Broneerin hotellitoa Oslos valesse kuusse. (link)