Et kõik ausalt ära rääkida, peame alustama 31. detsembrist, aasta viimasest päevast.
Päev varem oli mul õnnestunud Ahtolt 48-tunnine viirus hankida, mistõttu olemine oli veidi palavikuline ja nõrk. Logelesime umbes kella viieni, kuid siis sai isu täis. Äkki on ainuke aastavahetus Fidžil ja meie istume kodus? Ei! Panime siis oma ainukesed viisakamad kaasavõetud riided selga ja sõitsime bussiga linna.
Peo jaoks oli kell veel varajane ja suundusime jahtklubisse sööma ning end internetti unustama. Pean mainima, et Eesti uudiseid lugedes hakkab mul piinlik, aga mitte sellest ma ei tahtnud kirjutada. Sõime tuunikala- ja peekonivõileibu ning tundsime olemisest rõõmu. Lugesin Facebook’is teie tegemistest ja mõtlesin, kas mul on kahju nii kaugel ära olla… Noh, kui siis tiba. Tänapäeva imedeajastu võlud, eks. Olla kaugel ära, aga siiski olla kursis kõigi eludega, kes korda lähevad.
Pidevalt sadas aga vihma ja tuuleiilid olid kohati päris tugevad. Umbes kümneks minutiks saabus paus ja me ei taibanud seda ära kasutada.
Vana-aastapeod toimusid siin kahes kohas – sealsamas jahtklubis ning The Planters Club’is. Piletihind vastavalt 20 ja 10 FJD per nase. Meie valisime peo number kaks. Esiteks on meie maja omanik klubipresident ja ka kohal, teiseks oli seda soovitanud meile sakslane Hans, ja kolmandaks oli see odavam. J
Hans elab meist mõnedsajad meetrid edasi ja kolis Saksamaalt siia juba 20 aastat tagasi. Endise kontoriametnikuna ei näe ta põhjust, miks peaks hullunud Euroopasse tagasi kolima. Hansuga hakkasime me juba suvel suhtlema. Ta üürib oma hoovis kaht bungalot välja ning me tundsime ühe vastu suurt huvi. Kuna aga talle meie kuupäevad ei klappinud, siis jäi diil ära. Teisel siinolemise nädalal käisime Hansul külas ja ajasime paar tundi juttu. Mis Eesti Vabariik? Te olete 53. osariik!
Hansuga trehvame me tavaliselt bussis, ajame veidi juttu ja soovime vastastikku kena päeva jätku.
Tuuleiilid läksid järjest võimsamaks ja korraga Ahto ütles, et see on juba tormieelne ilm. Kuidagi harjumatult jahe hakkas ka. Vihma sadas ladinal ja meil ei jäänud muud üle, kui takso võtta, sest ei tihanud riskida sellega, et arvutid märjaks saavad. Meiega liitus veel üks paar ja neljakesi sõitsime siis paarsada meetrit tagasi Planter’s Club’i.
Elle oli meid kohe ukse pealt vastu võtmas, näol lai naeratus ja hea meel, et me kohale jõudsime. Klubi oli üsna inimtühi, sättisime end baarileti äärde ja tellisime joogid – õlle ja klaas veini. Pärast kolme veinilonksu tellisin omale vee, sest vein hakkas vastu. Ahto läks kohe ümbrust filmima. E nägi seda ja rõõmustas – jõuluvideo oli suur hitt siin. Perekond, kellel külas käisime, tänab meid siiani. J
Kahjuks olid uueaastapeo pildid ja klipid väga udused ja pimedad, mainisin seda kohe Ahtole ka, kuid oli see nüüd jookide või peomelu tõttu, igatahes Ahto ei lasknud sel end morjendada ning mängis oma stick’iga inimeste närvidel edasi. J
Elle oli lahe. Nägime temas hoopis teistsugust – ülemeelikut – joont. Ta käis ja suhtles, tantsis, otsis Keni, jälle tantsis, naeris, käis lauast lauda. Ükshetk nägin, kuidas ta tassis terve kamba noori endaga tantsima. Mulle meeldis, et peol oli igas vanuses inimesi – lastest pensionärideni; erineva taustaga inimesi – kohalikest paaripäevaste turistideni; muusikat igale maitsele – uuemast vanemani. Kõik said läbi, kõik leidsid ühise jututeema. Ja mis peamine, keegi ei olnud nii joogine, et oleks ära kustunud.
Me siis ikka ka tantsisime. Esimest korda viis meid ainukestena tantsusaali see lugu. Järgmisel korral lõbutsesime juba pikemalt, tervelt nelja loo jagu. Siis sundis palavus meid oma jookide juurde tagasi. Väljas sadas aga vihma edasi ja tuuleiilid tantsisid tänaval.
Ühtäkki avastasime, et sularaha on otsa saanud. Tuli uue järele minna. Selleks tuli minna tagasi jahtklubini ning sealt veel umbes sada meetrit edasi. See oli katsumus ja lõbu ühekorraga. Mul oli tunne, nagu oleks kogemata mingile võtteplatsile sattunud ja jääme kohe kellelegi ette. Tuul lükkas meid tagasi ja vihma sadas valusalt vastu keha. Tundsin, et vajan kojamehi, sest käed ei tulnud näo varjamisega toime ja silmad olid vett täis. Hullult äge oli tegelikult! J
Tagasi läksime taksoga, sest Ahto kartis jälle arvutite pärast. Vahepeal oli väga palju rahvast kogunenud, et raske oli ringi liikuda. Kogu linn oli vist klubis koos. Tellisime kahepeale ühe burksi ja friikad ning otsustasime pärast söömist jälle tantsima minna.
Korraga käis klõps! ja elekter oli läinud. Ruume täitis pimedus ja vaikus. Pool tundi enne uut aastat! Meie burks tehti siiski valmis ja otsisime omale ühe seinaäärse koha vabade toolidega ja nautisime olukorda mobiilitule valguses. Sel korral sõna otseses mõttes ootasime uue aasta saabumist. Istusime ja ootasime. Kui see lõpuks kätte jõudis, soovisime Elle’ile ja Kenile head uut aastat ja lahkusime klubist. Ukse juures peatas meid üks kuur kohalik kutt, kes soovis meile head uut ning kallistas ja tegi põsemusi. Ahto sai ka oma matsuva musi kätte ja kommenteeris, et seda märga musi tunneb ta veel tükk aega. J
Läksime taksot otsima. Tee linna poole kulges pimeduses. Mu vaesed uue kingad, mis olid vaid korra varem Los Angeles’is jalas olnud. Ma suutsin üles leida kõik suuremad lombid, noh, ikka sellised pahkluuni. Meil läks tund aega, enne kui ühel taksojuhil meist hale hakkas ja ta meil 7 minutit oma korda oodata palus. Maksime talle koju jõudes topelt.
Kodus! Tund aega oli õnne ja rõõmu ja telekast Ameerikamaa filmi ning siis kadus ka meie elektriühendus. Oli aeg magama minna. Uni oli suur, kuid väljas möllav torm ei lasknud magada. Vastu hommikut, kui kuked juba kiresid ja esimene valgus võrevahelt hakkas tuppa paistma, jäin paariks tunniks magama.
Jasimine tuli kell 9 hommikul koristama. Magada! Tal oli tütar kaasas ja see vaeseke sai herilaselt näkku nõelata. Rohkem ma tollest varahommikust ei mäleta. Aa, see ka, et suur puu oli nende teel elektriliinide peale kukkunud, aga et täna pidi asja korda saama. Peab saama, sest toit läheb riknema muidu.
Kui Jasmine lõpetas, olime me juba voodis tagasi. Magamatusest oli mul suur pohmaka tunne. Pea valutas ja tunne, justkui oleks kaks ööd järjest pidu pannud. Kadestasin Ahtot, kes rahulikult magama jäi. Keerutasin end ühelt küljelt teisele, kuid magama ei suutnud jääda. Kõht läks ka tühjaks. Läksin kööki ja mõtlesin pannkooke teha. Et väike üllatus või nii.
Köögis aga lõhnas kuidagi imelikult. Kui ma oleksin Kalamajas olnud, siis oleksin arvanud, et mõni hiir on põranda all oma otsa leidnud. Aga siin – mangust äkki?
Võtsin külmkapist munad ja kui olin teist lõhki löömas, taipasin sekundiga, mis siin „lõhnab“! Kõik munad lendasid seejärel kaugele põõsasse. Nii palju siis pannkookidest. Vaatasin külmutisse ja kirtsutasin nina. Mis on parim ravim peojärgsel päeval? Muidugi koristamine. Lõin külmkapi nii seest kui väljast läikima. Tühjendasin jääkapi jääst, pesin ja kuivatasin ning ladusin kõik söögikõlbuliku sinna allesjäänud külma sisse. Kui elekter tagasi ei tule, ootab meid suur söögitegemine ees. Kahju oleks kõike lihalist ära visata.
Nüüd oli tunne, nagu oleksin mägesid liigutanud. Märkasin aknast, et üks banaanipuu on pikali kukkunud ja läksin seda Ahtole ütlema. Ta mõmises ja magas edasi. Tundsin veelkord kadedust ja läksin diivanile pikutama. Miks sinna? Sest seal on tuulisem. Mul õnnestus isegi magama jääda! Ükshetk ärkasin aga pai peale üles. Siis ma rääkisin külmkapist ja banaanipuust ja söögitegemisest. Ahto aga pakkus, et läheks linna netti.
Enne istusime veel elutoas ja olime laisad. Kõht oli hirmus tühi, aga ühtegi asja külmkapist ma küll süüa ei tahtnud. Pärast neid mune, eks. Lõhn oli veel ninas. Korraga meenus, et olime paar päeva tagasi paki krõpse ostnud ja et pool peaks veel järel olema. Nõudsin Ahtolt, et kus see on. Külmkapis. No ei olnud, ma olin ju kõik tühjaks teinud. Ei olnud.
Siis mulle meenud leid sügavkülmast ja küsisin, miks Ahto tühja küpsisepaki sinna oli jätnud. Misasja? Jajah, tühi küpsisepakk. Tema, kes ta tavaliselt norib teiste kallal, kui need mõne tühja pakendi külmkappi „unustavad“ ja ma tundsin nüüd, et on payback time. J Ma ei söönud küpsiseid otsa. Pool pakki on järel. No ei ole ju.
Lebotasin diivanil edasi ja mõtlesin Ahto sõnade peale. Korraga jäi mu pilk pidama riiulil, kus pidanuks olema väike hommikusöögihelveste pakk. Seda polnud. Kuule, Ahto, aga kus on………?
Nüüd oli asi selge. Meid oli röövitud.
Õhtusöögiks oli meil internet ja pizza. Meil on uus lemmik – Margarette – kana, peekoni, paprika, seente, sibula ja juustuga.
Eestis olid alles uue aasta esimesed tunnid, aga mina olin juba mägesid liigutanud. Kõigil nii hästi ei läinud. Üks jaht oli peapurjest ilma jäänud, teise oli torm madalikule kummuli viinud. Täna pidi kummuli oleva purjeka omanik Austraaliast siia tulema. Pooled jahid siin seisavad niisama ja omanikud on ammu koju tagasi läinud. Rikastel ameeriklastel pidavat olema selline komme, et nad purjetavad oma uhkete paatidega siia. Siin avastavad, et nad on kohe eriti rikkad ja lasevad omale ilusad majad valmis ehitada. Mõnda aega naudivad elu, siis aga hakkab igav ja nad ostavad lennukipileti koju tagasi. Majad seisavad tühjana. Purjekad õõtsuvad nukralt lahes. Ja siis oleme siin meie. Varanduse poolest võrreldamatud, aga suurte unistustega. Ja vaatame neid tühjana vedelevaid omandusi ja ohkame kurvalt. Milline raiskamine!
Kõik ootasid siin juba jõulu ajal troopilist tsüklonit nimega Ula. Siis aga selgus, et see läks meist mööda. Lõunapoole. Ja uueaastaöö tormi ei osanud keegi ette näha. Ei mingit hoiatust, ei ettevalmistusi.
Järelikult: uus aasta tuleb ettearvamatu. J Head uut aastat, kallid sõbrad!