Laupäev

Laupäev. Juba jälle laupäev. Iga kord, kui ma kella vaatan, juhtub olema laupäev. Täna saab Koh Phangani saarel elatud juba viis nädalat. VIIS nädalat! Kuhu küll aeg lendab ja miks tal nii kiire on?

Ilmad on meil kuumad. Kahenädalane vihmane periood on asendunud lõõmava päikesega. Kui tuul ei puhuks, jääks vist päris hätta. Ööd seevastu on jahedad. Vahel, kui kojutulek jääb pimeda peale, siis tunnetame harjumatut kaaslast nimega Külm On. Uusimad uudised lubavad, et pärast Songkrani pidustusi 13. aprillil tabab maad 40-kraadine põud ja see pidavat juunikuuni valitsema.

Laias laastus on Songkran tänapäeval noorte seas populaarne veepüha. Peatänavad on autodele suletud, sest käib tulihingeline veesõda. Toimuvad paraadid ja sõiduvahendid kaunistatakse traditsiooniliste kaunistustega. Mõistagi on töölkäijatel vaba päev.

Songkranil on aga tegelikult sügavam tähendus. Tuleneb sanskritikeelsest sõnast saṃkrānti ehk „astroloogiline koridor/läbipääs“. See tähistab muutust, transformatsiooni. Paljude Lõuna- ja Kagu-Aasia kalendrite järgi saab just siis uus aasta alguse.

Traditsiooni kohaselt külastatakse hommikul kohalikku templit ning munkadele viiakse toitu. Rituaali järgi piserdatakse Buddha kujudele vett. Sellega pestakse maha kõik patud ja ebaõnned. Toimub puhastumine. Inimesed pöörduvad tavaliselt tagasi kodukülla oma pere juurde. Austus esivanemate vastu on olulisel kohal ning selle avaldamiseks valavad noored rituaalselt pere vanimatele liikmetele vett peopessa.

Ma ei tea, miks ma sellest praegu kirjutan. Võinuks ju aprillini oodata. Igatahes te nüüd teate, millega me 13. aprillil tegeleme – peame veesõda. 🙂 Kuigi on olnud ka kõlakaid, et sel aastal keelatakse veega laristamine ära. Just sellesama läheneva põua tõttu.

Oi, Kaidi, mulle just turgatas – sa oled ju siis ka juba siin.

Muidu aga elame vaikselt ja tegeleme hoogsalt rannamõnude nautimisega. Ujume palju, päevitame palju ja sõuame ujumismadratsil… palju. Noh, et ikka isu korralikult täis saada ja tagasi ilusa pruunina tulla. Justnagu heas Ameerika filmis. 🙂

Kui ujumisest isu täis saab, siis me sööme. Facebook’is oleme agarad saare kommuunilehe jälgijad ja sealtkaudu leiame häid pakkumisi. Näiteks Taboon – lähis-ida taimetoidu restoran. Kaks korda oleme käinud ja mõlemal korral kõhu meeldivalt punni söönud. Teisel korral oli söömine niivõrd väsitav, et pärast läksime otsejoones koju magama. Marje, nende kõrvitsasupp oli peaaegu sama hea, kui sinu tehtud, ainult et kordi tulisem.

Teine lemmikkoht on Fisherman’s Restaurant. See võlub nii asukoha, kujunduse kui ka menüüga. Värvilised tuled valgel liival, mugavad diivanid ja kott-toolid. Erilised fännid võivad oma sööki kasvõi päris paadis nautida. Restoranil on ka mingi eriline aura. Täiesti iseeneslikult tekib seal pikk sisemine dialoog iseendaga, hinge tuleb rahu ja tähistaevas peakohal lisab maagilisust. Muide, Suur Vanker on siin täiesti kummuli.

(pilt) fisherman’s restaurant

 

Poes käime ka. Meie kodupoeks on kujunenud Big C Super Market. Tegemist on selveri-rimilaadse tootega, kus leidub pea kõike. Populaarne on ta nii turistide kui kohalike seas. Mis mulle väga meeldib, on see, et õhtul kell pool kuus kukuvad valmistoitude hinnad naksti alla. Üldsegi mitte sellepärast, et tegemist oleks vana või oma parimat-enne minetava kaubaga, vaid selleks, et värske toit üleöö lettidel ei peaks konutama; selleks, et toitu ära ei peaks viskama. Valmistoidu all pean silmas riisisööke, nuudliroogi, grillkana, grillkala, küpsetatud sealiha jne. Puuviljadega on sama lugu – kui välimus hakkab pisut närtsima, lüüakse hind alla. Soodne hind paneb ostma ja õhtuks ongi letid tühjad. Hiljuti sattusime poodi veidi enne sulgemist ja võtta polnud suurt midagi.

Seetõttu on mulle vastuvõetamatud sellised artiklid nagu: “Eesti kauplustes visatakse aastas ära enam kui 16 miljoni söögikorra jagu toitu“. (Artikkel) Suhtumise küsimus, nagu Ahto ütles.

Miks me ise süüa ei tee? Algatuseks sellepärast, et meie köök on varustuse poolest üsna basic. Meil on üks suurem pann, millega on hea muna ja peekonit praadida ning riisi soojaks teha, vist isegi mingi väiksem potike on ka. Teiseks sellepärast, et väljas söömine on palju odavam, mugavam, lihtsam. 🙂

Lõppu nagu ikka üks video. Vaadake teisi ka. Ahto muudkui valmistab neid. Ja Instagrammil tasub ka silm peal hoida.

PS. Reisi jooksul on mu murekorts kahe silma vahelt ära kadunud! Ma ei tea millal ja kuhu ta kukkus, aga pole enam.