Nagu pealkiri ütleb: ongi kõik. Viimane kohalolemise päev. Homme pakime kohvrid ja alustame kahepäevast tagasisõitu. Kõigepealt proovime järele 12-tunnise öise bussis loksumise (Suratthani – Bangkok), seejärel otselend Stockholmi ning siis olemegi juba peaaegu kodus. Seitse kuud, veidike pealegi, on hirmuäratava kiirusega läbi saanud. Mis aasta tagasi tundus maratonina, osutub täna pesuehtsaks sprindiks.
Kui me veebruari algul Koh Phanganile saabusime, võttis meid vastu külm ilm jaheda tuule ja vihmaga. Nüüd, kui lahkumiseni jäi nädal, keerati osuti jällegi vihma peale. Ühtlasi läks sellega tuksi mu plaan veel viimaseid päikesekiiri püüda. Kuigi peab tunnistama, et pärast kõrbekuuma on vihm ja pilved kuidagi kosutavad.
Täna on meil tõelise sügisilma kiuste ikkagi kavas veel viimane suplus ja madratsiralli teha, sest kes teab – äkki jääbki selle suve viimaseks korraks. Eestis minust suurt rannanautlejat ei ole. Kuidagi on nii kujunenud, et mida suuremaks saan, seda vähem käin. Pealegi ei meeldi mulle külm merevesi ja tundmatuid ujumiskohti pelgan. Ühena vähestest variantidest näeksin Viljandi järve juuli lõpu poole, aga sinna on maa ja ilm aega. Pealegi lubatakse vihmast ja jahedat suve?
OK, tõsiselt, nüüd aitab ilmajutust.
Pärast ujumist läheme India restorani sööma ja järele mõtlema, et kuidas see lõpp nüüd nõnda kärmelt kohale jõudis.
Elan vaimselt täielikus eituses. Veel paar nädalat tagasi olin üpris rõõmus Eestisse tulemise üle, aga nüüd… alates umbes üleüleüleeilsest tunnen, et ei ole valmis loobuma. Loobuma terrassielust, õhtusest Marsi vaatamisest, kuumast päikesest (loe seda sõnapaari mitu korda), soojast vihmast, välgusähvatustest üle pimeda taeva, kõuekõminast, lopsakast loodusest, ööpäevaringsest napist riietusest, maaelust, saareelust, vabadusest… Jah, vabadusest, sest tahes tahtmata ootavad kodus argimõtted, kohustused ja rutiin. Seda viimast püüame muidugi usinalt vältima hakata. Tegelikult ootavad meid kodus ka perekond ja lähedased ja Posse ning teie üle on ainult hea meel. Maasikapeenar ootab ka.
*
Enne kui reisi üldse alustasime, olid meil kummalgi omad eesmärgid. Ahto tahtis mugavustsoonist väljuda ja lihtsat elu elada. Et lõppeks harjumus laristada ning tõestada endale, et ta on siiski veel inimene. Õnnestus.
Mina seevastu põgenesin külma ja kõleda ilma eest. Tervis hakkas streikima. Olin üdini väsinud ja tüdinenud igakuistest, vahel iganädalastest haiguspuhangutest. Viimasel 4-5 aastal ei möödunud talve, mil ma poleks kuu või kaks kodus haiguslehel olnud ja antibiootikume kahe suupoolega sisse krõbistanud. Jube frustreeriv! Ja nüüd, kui ma seitsme kuu jooksul ühe päeva oma tavapärase tõvega kimpus olin, võib seda vist võiduks lugeda? Konditsioneerist põhjustatud külmetused ei lähe arvesse. Neid oli kahel korral ja täiesti üleelatavad. Ah jaa, üks kuumarabandus oli ka. Täiesti ainulaadne ja vastik kogemus. Lõppkokkuvõtteks tervise osas rõõmustavalt suur töövõit.
Tagasi tuleme ikka tavapärase Ave ja Ahtona. Noh, võibolla siis veidi pruunimatena, värskematena, ilusamatena, tervematena, enesekindlamatena, targematena, elukogenumatena, vähenõudlikemana, erilisematena, julgematena, arbuusisõltlastena; suurema vaimse pagasiga, uute mõtete ja ideedega, seiklusjuttudega, unikaalsete mälestustega ja nõnda edasi ja nõnda edasi.
Keegi – ei anna pead kes – kuskil meedias ütles või kirjutas, et iga reisil koosveedetud kuu võrdub ühe abieluaastaga. Meie siis selle järgi seitse aastat abielus ja nii kokku kasvanud kui sukk ja saabas. Täiesti rahumeeli ja uhkusega saame väita, et oleme teineteise jaoks kõik – parimad sõbrad, tulised armastajad, kaitsvad pereliikmed, nimeta ainult. Meil on välja arenenud oma naljapagas ja lollitamised, mis jäävadki ainult meie vahele. Pärast New Yorgi bordelli-hotelli, kus olude sunnil tuli õppida häbist üle saama ja igas ruumis koos käima, saime justkui verevendadeks. Kujutan ette, et pool aastat põhiliselt teineteise seltskonda ja suure kiiksuga naljamaailma on lõpuks ka ajudele pehmendavalt mõjunud ning pelgan veidi “normaalsete” inimestega suhelda. Ja tõenäoliselt hakkame teineteist igatsema juba ka siis, kui üks meist parajasti alumisel ning teine ülemisel korrusel ringi askeldab.
*
Endale meeldetuletuseks. Seljakotti peaks toppima nii vähe asju kui võimalik! Ma pooli riideid näiteks ei puutunudki või puutusin ühel korral. Mõttetu! Ühed tennised said ka niisama lusti pärast kaasa sõita. Pluss veel igasugu pudi-padi. Pulsikell koos vööga rändas kaasa sportlasele, keda minust kunagi ei saanudki. Ahto võttis kaasa paksu ulmelooga raamatu, mis jääb aga saarele teisi eestlasi ootama.
Eesti talve eest põgenedes tekib hetk, mil oled soojal maal ja kott on täis jopesid, kampsuneid, pikki pükse, salle, mütse ja kindaid. Sihtkohariigis täiesti tarbetud asjad. Eestisse naastes võib aga jällegi vaja minna, sest mine seda põhjamaist ilma tea.
Järgmisel korral teeks lihtsalt nii: võtaks kaasa x paari ihupesu, ühe lühikese seeliku või lühikesed püksid, kaks suvist pluusi ja kahed jalanõud (ühed kinnised ja teised plätud). Kõik! Kohapeal läheb nagunii suuremaks ostmiseks ja mida selle õnnega siis pihta hakata, mis kotti ära ei mahu?
Homme selgub kuhu minu suur õnn (loe: võrkkiik) mahub. Kas tuleb ümber kere kerida või leidub mõni sobivam koht.
Praegu kõik ja näeme varsti!