Teine päev New Yorgis oli tõeline jackpot! Sooja oli südasuviselt 25 kraadi, päike naeratas taevas ja see tegi meeleolu ülimalt heaks. Kuigi öeldakse, et paljud asjad on peas kinni, arvan mina, et kõik algab ilmast. Ilus soe ilm on ilusa päeva alus.
– It’s a nice day.
– Isn’t it a beauty?
– Yes, very.
Kus siis veeta sellist suurepärast päeva? Central Park’is loomulikult, kus mujal. 🙂
Esiteks maandusime ühe välikohviku laua taha ja tellisime burgerid ning joogid. Olen alati irooniaga imestanud Ameerika burgerikultuse üle, kuid nüüd siin olles saan sellest väga hästi aru. Nad on tõepoolest burgerimeistrid. Söögist seekord pilti tegema ei hakanud, aga vaade, mis meile avanes, oli ise postkaardi-vääriline – rohelised puud ja päikesekiired, mis mänglesid veesilma pinnal.
Central Park on hiiglaslik, lausa 341 hektarit ehk umbes viis Kadrioru parki. Leida nurgake, mis oleks piisavalt privaatne ja kus poleks läheduses ühtki inimest (eestlaslikud nõudmised, eks), oli paras väljakutse. Turiste oli palju ja ilus ilm meelitas ka kohalikud välja. Lebotasime murul ja vaatasime ümbrust.
Mõne sammu kaugusel meist oli üks ärimees ilmselt lõunapausi veetmas – lebas ristseliti maas, seljas peen ülikond, kingad ja sokid ilusti enda kõrval. Laadis end päikese all ja tuulutas varbaid. Temast veidi eemal mängis teismeliste kamp Ameerika jalgpalli. Veelgi kaugemal noored loopisid lendavat taldrikut. Lähedal asuvatest ärihoonetest oli seltskond tulnud pesapalli mängima. Tundus, et keegi ei raatsinud viimast sooja päeva siseruumides mööda saata.
Teine grupp koosnes noortest peredest ja lastest. Oli armas vaadata, kuidas värsked vanemad oma beebidega päikest ja pargimelu nautisid. Veidi kogenumad emad olid oma kambad teinud – istusid pinkidel, kussutasid ühises taktis vankreid ja lobisesid. Suuremad lapsed veetsid aega hoidjatega või tulid koolist ja kiirustasid edasi. See tegi südame soojaks ning tõi meelde Londoni ja au-pair’induse ajad.
Kolmas grupp olid sportijad. Oli kõndijaid, rattasõitjaid ja kõige rohkem jooksjaid. Neid oli tõesti palju ja igas vanuses. Jalutasime ümber suurema järve ja tundus, et olime ainsad laisad tegelased. Paar kõndivat vanainimest veel, kuid ka nende tempo käis meile üle jõu! Isegi veidi kogukamate jaoks olime kui seisvad postid.
Laste treenimine algab juba õige varakult. Neljale-viiele lapsele palgatakse eratreener, kes nendega koos vudib ja neid kannustab. Kehalise kasvatuse tunnid toimusid pargis. Nägime pealt väga haaravat teatejooksu. Võib-olla isegi tulevasi sporditähti. 🙂
Linn pargi ümber jättis mulle sümpaatse mulje. Tavaliselt meeldib mulle linn siis, kui näen end seal elamas. Kui tekivad unistused. New Yorgis ma ei tahaks elada, kuigi pargi ääres Upper West End’i väiksemad tänavad olid tõesti kaunid. Veidi meenutasid mulle Londonit. Londonis seevastu elaksin küll jälle.
Pärast pargis jalutamist ei olnud isu veel oma getokanti tagasi minna. Võtsime Starbucksist hooajajoogid – Pumpkin Spiced Latte’d. Esimesed sõõmud olid mõnusad, pisut magusad ja kaneelised. Lõpp läks läilaks, aga õnneks Ahtole magus meeldib, seega ei pidanud ma ennast sundima. 🙂 Istusime Hudsoni jõe ääres pargis. Ootasime päikeseloojangut ja vaatasime inimesi ning jutustasime.
Hiljem jõudsime jalutades ühe kai peale. Tegime pilte ja vestlesime, kui üks naisterahvas minult küsis, kust me pärit oleme. Vastasin ja ütlesin ka, kus Eesti asub. Lihtsast small talk’ist arenes vestlus teemal “sõda ja rahu”, “poliitikud ja pagulased”. Tema oli pärit Iraanist ja elanud juba mõnda aega New Yorgis. Töötas ÜROs ja unistas maailma paremaks muutmisest. Ta kiitis Eestit, et oleme rahus elav riik.
Mitte kellelegi siin maamunal ei meeldi sõda. Sõjad on poliitikute ja äärmuste mängumaa. Ta imestas pagulaste teema üle, öeldes, et nad on sajandeid kõrvuti koos elanud – kedagi pole vihatud – kuid nüüd on ajad väga segaseks aetud. Lõpuks soovis ta meile rahu ja kõike kaunist.
Meie tore päev hakkas lõpule jõudma. Päikeseloojangu-järgne õhetav taevas saatis meid koduteele, mõtetes mälestused soojast ja rikkalikust päevast. New York, oma mitmekesisuses ja elurikkuses, oli mind tasapisi võluma hakanud.