Üleeile oli maailma ajaloos tähtis päev – meie saabusime Ameerikasse ning esimest korda näidati uue Star Wars’i filmi treilerit. See sai kajastuse isegi kohalikes uudistes. Treiler siis, eksole. Miljonid fännid üle kogu maailma ootavad kannatamatult 18. detsembrit, mil film lõpuks esilinastub. Ahtol on isegi Fidži kinod juba välja otsitud.
Tagasi olevikku… Vedeleme praegu oma hotellitoas number 107, kummalgi nina arvutis. Ilm on pilvitu, sooja hetkel 10 kraadi. Üksikud kollased lehed pudenevad teisel pool tänavat kasvavalt puult. Inimesed liiguvad tööle, rongid mürisevad, autod sõidavad, vilkurid huilgavad.
Meie reis sai alguse niisiis Rootsi laeval. Kahene kajut numbriga 5604 oli nunnu, kuid magada ei saanud. Õhku polnud ja kohutavalt palav oli. Lisaks sellele lina kuumas. Tõesõna. Õnneks oli mootorimürin minimaalne ja lainetust üldse ei tundnudki. Stockholmis oli meil umbes viis tundi vaba aega. Lasime end taksoga südalinna sõidutada, külastasime Vasa muuseumi. Täiesti ebareaalne kui võimsaid asju vanal ajal inimese käsi teha mõistis. Kui julged peavad olema inimesed, kes laevamasti julgevad ronida, nii et silm ka ei pilgu. Mul tekivad puhtalt mõttest juba tasakaaluhäired. Igaljuhul on see vana ülestõsetud laev võimas vaatepilt ja tasub külastamist.
In&Out Bistro oli koht, mis võinuks vahele jääda. Tellisin pasta bologneset, kuid toodi mulle uunis kuumutatud suurte makaronidega hakkliharoog, mis maitse poolest polnud küll hirmus, kuid ootasin muud. Seal kohtasime ka kalleid kaasmaalasi. Juba teist korda näeme juhuslikult kohatud eestlaste pilgus ehmatust ja põrnitsust, kui selgub, et meie ka räägime ja suhtleme omavahel eesti keeles. Kummaline, kuid see selleks. Sõbralikkust jagub ilma sellest hoolimata. Seda tõestas kenasti üks Rootsi tüdruk, kes ei lasknud meil osta rongipiletit lennujaama, vaid juhatas meid hoopiski odavama bussi peale. Suur tänu talle!
Lennujaama jõudes olid igasugused pinged kadunud. Ahto oli mind mitu nädalat varem korralikult USA piiri ületuseks ette valmistanud. Tema tuttava tuttava jutud inimeste koju tagasi saatmisest ei lasknud mul öösiti magadagi. Üritasime kõigepealt automaadis check in’i teha, kuid loobusime, ja tundub, et õigesti tegime. Ametnikul oli meile paar küsimust varuks: kui kauaks me läheme? Millisel aadressil esimese öö veedame? Seda kõike tuli ka dokumentaalselt tõestada. Võrreldes kohalikega, läks meil ikka tublisti aega. Lõpuks saime aga pileti märkega ESTA olemasolust ning USAst väljalennu tõestusest. Passikontrolli pidime läbima kokku kolm korda, enne kui lennukisse lubati.
Lend möödus suhteliselt kiiresti. Enam täpselt ei mäleta, kuid kokku kestis see vist 6 või 7 tundi. Magada saime paari tunni jagu. Iseenesest oli see hea, sest ükskord hiljem hotelli jõudes sai ööuni jätkuda. Lennukilt maha saades ning passikontrolli ruumi nähes tuli mul väike närv sisse. Esiteks polnud ma kindel, kas me õiges järjekorras seisime. Teiseks olin mures oma kolme õuna pärast, mis seljakotis olid. Lennukis anti meile sedelid, mille pidime ametnike jaoks ära täitma. Tead ju küll seda paberit. Igatahes sellele oli kirjutatud, et puuvilju ei tohi riiki tuua. Mul olid mõned Haapsalu koduaia õunad kotis ja ei tahtnud neid lihtsalt minema visata. Sabas seistes õunu mugida tundus ka kuidagi kohatu. Ahto muidugi oli vana rahu ise.
Mingil hetkel pöördus meie poole üks abitöötaja ja aitas meil automaadis passikontrolli ära teha. Tehti koopia ja kontrolliti parema käe sõrmejälgi. Automaat tegi meist ka pildid ning trükkis välja lehekese andmete ja pildiga. Leht käes, teekond järjekorras jätkus. Päris ametniku juurde läksime kahekesi koos. Võeti passid, küsiti kui kauaks me riiki jääme. Ahto vastas ja sai oma passi tagasi. Tema on siin juba kolmandat korda ja koheldi nagu “oma jopet”. Mina pidin veel sõrmejäljed andma – kõigist 10 sõrmest – ja silma võrkkesta kontrolli läbima. SEE OLIGI KÕIK! Nii lihtne! Ei mingeid ülekuulamisi, millega Ahto mind varem hirmutanud oli. Kedagi ei huvitanud, mis eesmärkidel me riiki tulime, kas meil piisavalt raha on, kus ööbime jne.
Lennujaama ees võtsime takso ja üks tuusa olemisega tumedanahaline (kas nii on poliitiliselt korrektne öelda?) kutt viis meid ära. Väljas oli ööpimedus, aga tegelasel olid päikeseprillid ees. Auto lausa lendas üle aukude, nii et mul oli vahepeal tunne, et mu neerud korraks kallistasid teineteist. Aga ei midagi hullu. Autos mängis tuttav raadio Sky Plus’i musa, mis veel tööl olles vahpeal kõrvaltoastki kostus. Kutt üürgas heledal häälel kaasa laulda. Nii et taksosõit koos meelelahutusega.
Mingist spetsiifilisest Ameerika lõhnast ma küll aru ei saanud. Ahto väitis, et on. Kaks Kanget oma saates väitsid ka, et on. Ma ei tea. Mustuse lõhn või? 🙂
Meie hotell – Neptune Hotel – asub Brooklyni linnaosas, raudtee on praktiliselt pea kohal. Tegemist on tagasihoidliku kohaga, kus tualettruumid on koridoris ja ühiskasutatavad. Tuba on pisike ja asju pole väga kuhugi panna. Muidu on aga puhas ja korras. See ongi põhiline. Ja WiFi ühendus on suurepärane! Parem kui kodus.